Sakslaste triumf – tunnustus uuele, multikultuursele ühiskonnale

„Täna on hea päev maailmameistriks tulla!” teatab jalgpallifänn Thomas Frenzel pühapäeva hommikul sõjakalt.
Juba mitu päeva on sakslased pinevalt finaali ootuses: ühest küljest loodetakse võitu, teisalt kardetakse, et kordub 2006. ja 2010. aasta stsenaarium, mil Saksamaa otsustavatel hetkedel valusalt põrus.
Valitsev meeleolu meenutab kummalist rituaali: sotisaalmeediasse postitatakse motiveerivaid lauseid („Poisid, te olete parimad, ükskõik, mis täna ka ei juhtuks!”) ja ohtralt musta-puna-kuldsega kaunistatud selfie’sid, meeskonnasärgid pannakse juba lõuna paiku selga ning rahu ja vaikust säilitades kogunetakse juba tunde enne mängu õlletubadesse, restoranidesse ja baaridesse.
Berliini fännimiil suletakse uutele tulijatele juba kell 18, Kölnis leiab viimased vabad kohad kella 19 paiku.
Linn on välja surnud. Ainsad elavad kohad on varustatud teleriga ning eranditult kõik vaatenurgad, kust telekraanilt toimuvat näha võib, on hõivatud. Õhus on tunda ärevust: tavapärase juubeldamise asemel vaadatakse üksisilmi vaikides ekraani. Kui argentiinlased Saksa väravale liiga lähedale jõuavad, kaigub üle tänavate närviline rõkatuste ja kiljatuste laine, kui Saksamaa tegutseb veenvalt, muutub vaikus meeletuks aplausi ja möirgamise tormiks. Ühel hetkel oled justkui hüljatud linnas, järgmisel seisaks justkui puupüsti täis staadionil Brasiilias. See uskumatu kontrast kirjeldab valitsevat pinget.
Vihmasest ilmast ei hooli keegi. Samuti ei lähe kellelegi suurt korda see, et mängu peab jälgima tänaval seistes läbi mõne restorani akna. Saksa lipud muutuvad sujuvalt vihmakeepideks ning kõik muu ümberringi kaotab tähtsuse.

Foto: Inga Höglund

Foto: Inga Höglund
Pea kaks tundi piina, pisikese hingetõmbepausiga! Kui mõned pidulised kasutavad nüüd juba võimalust tantsimiseks ja tähistamiseks, siis tõelised fännid on jätkuvalt pingest kanged. „Jõin kogu õhtu jooksul ainult ühe õlle. Olin lihtsalt niivõrd närvis, et ei saanud mahti isegi õlut tellida,” kirjeldab jalgpallisõber Simon Krella närvide mängu. Õlu on aga sakslaste jaoks püha: ilma õlleta ei toimu tavaliselt ükski üritus! „See oli niivõrd stressirohke ja väsitav.... Olime kõik lõpuks omadega täiesti läbi...,” lisab ta.
Sama raskeks kujunes finaalmäng ka Thomas Frenzeli jaoks: „Keskendusin niivõrd intensiivselt mängule ja olin niivõrd pinges, et ei suutnud isegi kaasa elada!” Enda sõnul võtab ta tavaliselt meelsasti viisijupi üles ning ergutab ka teleekraani ees kodumeeskonda, kuid seekord läks teisiti. „Mõtlesin, et kui võidame, siis nutan või hüppan rõõmust.... Aga olin lihtsalt tühi.... Hing juubeldas sees, aga keha ei tahtnud kaasa teha,” üritab mees oma mängumeeleolu sõnadesse panna.
Mõlemad kirjeldavad lõpuks 113. mänguminutil löödud väravat kergendusena. Justkui oleks raske taak hingelt tõstetud. Kõlab ehk uskumatult, kuid sama rusutud meeleolu valitseb vaatamata kirevale riietusele ja naerusuistele fännidele kogu Kölnis. Ning järsku vallandub kogu see pinge ühe hetkega nagu mõne suure tammi tagant. See sama kergendus kaigub korraga üle terve miljonlinna: kõik jalgpallisõbrad möirgavad ja kiljuvad kogu kõrist. Sekundi pealt läheb käiku kõik, millega vähegi müra teha kannatab: ilutulestiku raketid, prügikastid, autosignaalid ning isegi rattakellad. Puntratants, särkide rebimine, õlledušš ning rusikatega vehkimine täidab kogu tänava.
„Weltmeister! Weltmeister! Weltmeister!” karjutakse meeleheitlikult ühes taktis. Kõrvulukustav kisa ja rakettide plahvatused ümberringi muutuvad kohutavaks ning, kiirabi sireenide järgi hinnates, kohati lausa eluohtlikuks.
Ning järsku täituvad Kölni tänavad autodega: vahetpidamata antakse signaali ning kõrvalistujad kõlguvad lippe lehvitades autoakendest välja. Seda kõike pealt vaatavad politseinikud isegi ei ürita sekkuda, vaid pigem filmivad toimuvat rahumeeli oma nutitelefonidega.
Tänavatel jätkub pidu ja signaalitamine hommikuni. Veel kella kaheksa ajal kohtavad tööleminejad Saksa trikolooris pidutsejaid.
„Mul ei jagu tegelikult sõnu, et seda kõike kirjeldada. See oli lihtsalt niivõrd pingeline ja vaevaline. Võit oli tõeliseks kergenduseks!” sõnab Simon Krella. „Kui mehed said lõpuks karika... see oli nii kirjeldamatult oluline hetk. Olin uhke ja samas kergendatud – oli ka juba aeg! Kogu aeg ei saa ju kolmandad olla!”
„Ma ei uskunud kordagi Saksamaa võitu,” tunnistab Thomas Frenzel. „Juba ainuüksi Brasiilia kliimat arvestades on ime, et meie tiim vastu pidas.”

Foto: Inga Höglund
Kui uurida, mida Saksa võit sakslastele siis ikkagi tähendab, lähevad arvamused paljuski lahku.
„See on eelkõige tunnustuseks Saksamaa noorele ja tugevale jalgpalligeneratsioonile. Võit rõõmustab mind väga, kuid suuremat ühiskondlikku tähendust ma sellele võidule ei kirjutaks,” leiab hobijalgpallur Marc Röhnert. „Tulemus näitab ehk seda, et kui vaid oma eesmärgi nimel vaeva näha, on võimalik kõike saavutada. See võit on rõõmustav, fantastiline ja tõeliselt välja teenitud!”
Sotsiaalselt oluliseks peab aga võitu Thomas Frenzel. Jalgpall on tema arvates suurepärane võimalus end rahulikul viisil sakslastena tunda. „Ma ei pea silmas seda Saksamaad, mis varem oli, vaid uut, multikultuurset ja avatud Saksamaad. See on justkui tunnustus sellele uuele ühiskonnale, kas või meie meeskonda vaadates,” lisab ta.
Hokimängija ning 2014. aasta Saksamaa meister Christina Schröder arvab, et võit on Saksamaa jaoks hea. „See ühendab sakslasi. Muidu ühine uhkuse tunne sakslastel ju puudub. Pigem kritiseeritakse, et üks või teine asi ei olnud nii, kuis peab, aga nüüd oli ju kõik õigesti ja kritiseerida pole midagi. Lisaks on Saksamaa meeskond väga sümpaatne. Nad on igati lahedad ja see oli kahtlemata teenitud võit.”
Aga Saksamaa võit tähendab ka palju triviaalsemat... „Olen keemiatudeng ja õppejõud ütles juba reedel meile, et kui Saksamaa tiitli võidab, siis esmaspäeval loenguid ei toimu,” kuulutab Anton Buschel Drago rõõmsalt.
Toimetaja: Maarja Värv
















