Sel nädalal kantakse ETV2 ekraanil üle Soomes toimuvaid maailmameistrivõistluseid, kus Eestit esindab vaid üks sportlane – naiste üksiksõidus Helery Hälvin. On tõsi, et huvi iluuisutamise vastu pole Eestis kunagi suur olnud. Võimalik, et spordihuvilistel on lihtsalt raske sellest spordialast aru saada. Siinkohal lühike juhend, mis aitaks võhikul iluuisutamist mõtestatumalt vaadata.

Alustada tuleb sellest, et võisteldakse neljas kategoorias: meeste ja naiste üksiksõit, jäätants ja paarissõit. Esimese kahe ala eristamine on lihtsam, kuid jäätantsu ja paarissõidu põhiliseks erinevuseks tuleb lugeda seda, et jäätants on ballilikum ning paarissõit atleetlikum. Jäätants oli algselt mõeldud imiteerima ballitantse, kuid on nüüd sellest muidugi edasi arenenud. Paarissõidu atleetlikkus väljendub selles, et uisutajad teevad hüppeid, toimuvad visked (mees viskab naist hüppesse) ning tõsted (peast kõrgemale). Erinevust võib märgata ka selles, et jäätantsus on naiste kleidid pikemad.

Kõikidel aladel toimub kaks etteastet – lühikava ja vabakava. Selleks et mitte vaatajate ja kohtunike aega kulutada, kõrvaldatakse lühikavas väiksema punktisumma saanud uisutajad. Seega vabakava pääsevad esitama vaid parimad.

Siinkohal tuleb teha üks kõrvalepõige. Kuna mõnedes riikides (nt Jaapan, Venemaa, USA, Kanada) on iluuisutamine väga kõrgelt arenenud, siis mitte kunagi ei lasta võistlustele ühest riigist üle kolme uisutaja. Sest vastasel korral juhtuks nii, et kaks või kolm riiki okupeerivad kõik kohad esikümnes. See võib esimesel hetkel tunduda ebasportlik, kuid teisalt tagab selle, et väiksemad uisuriigid saavad siiski osaleda ning ka nendest riikidest tulevad komeedina esile talendid, näiteks Carolina Kostner Itaaliast või Javier Fernandez Hispaaniast.

Javier Fernandez tuli tänavu viiendat aastat järjest Euroopa meistriks. Autor: Reuters/Scanpix

Kui uisutaja alustab oma kava esitamist, siis ta esitab seda eelkõige kohtunikele, st on rohkem näoga ja vähem seljaga kohtunike poole. Kui uisutaja on eriti tubli, siis ta ka naeratab kohtunikele esinemise ajal.

Uisutamist vaadates tuleks tähele panna ka seda, et sportlane uisutab suhteliselt vähe otse. Enamasti uisutatakse kaartel. Uisuteral on sisekant ja väliskant, mis tähendab vastavalt seda, et sisekandil sõites tekib kaar sissepoole ja väliskandill väljapoole. Samuti on uiskudel ees sakid, mida kasutatakse hüpete ja erinevate sammude tegemisel. Uiskudel on ka kannad ehk tagumised sakid, kuid neid kasutatakse uisukavas elementide sooritamisel suhteliselt vähe.

Uisutaja võistluskava koosneb teatud elementide gruppidest – need on hüpped, piruetid, sammud ja üleminekud. Kõigi nende eest saab uisutaja kohtunike käest punkte. Kõikidel elementidel on oma baasväärtus, näiteks ühekordse aksli (ingl keeles Axel, tuleb uisutaja Axel Paulseni nimest) baasväärtus on 1,1 punkti. Olenevalt hüppe sooritamise kvaliteedist lisavad kohtunikud baasväärtusele punkte või siis vähendavad neid.

Hüppeid on kokku kuus. Erinevus nende vahel tuleneb sellest, kas hüppesse minnakse selg ees või nägu ees, kas tõugatakse uisutera sakilt või kandilt. Hüpete nimed on pandud mõne kuulsa vanaaegse uisutaja järgi, eesti keeles on erandiks flip ja tulup, mis on üle võetud inglise keelest (vastavalt flip ja toe loop). Meeste üksiksõidus on vaja tipus olemiseks sooritada neljakordseid hüppeid ning naistel kolmekordseid. Kavadesse on planeeritud ka hüpete kaskaadid, kus uisutaja teeb kokku kuni kolm mitmekordset hüpet.

Tiitlikaitsja, 17-aastase Jevgenija Medvedeva stiilinäide piruetist. Autor: AFP/Scanpix

Lisaks hüpetele peavad uisutajad tegema ka piruette ehk kohapeal pöörlemisi ühel jalal ümber oma telje. Piruette jaotatakse kolmeks: püstine, istuv ja liibeluu (inglise keeles camel spin). Mida rohkem pöörlemisi, jalavahetusi ja kehapositsioonide vahetamisi uisutaja teha suudab, seda rohkem punkte saab. Samas on kokku lepitud, et ühtegi piruetti ei ole mõtet üle kaheksa pöörde teha, sest selle eest täiendavalt punkte ei saa.

Hüpete ja piruettide vahel liigub uisutaja tavaliselt üle liuvälja ning see liikumine peab olema üheltpoolt pigem kiire, aga teisalt tuleks liikuda selliselt, et jääks terviklik ja loogiline mulje.

Neljas ning mõnes mõtte eraldiseisev osa on sammude rida. See tähendab seda, et uisutaja demonstreerib üle platsi sõites oma uisuvaldamise oskust, kasutades sakke ja kante kõikvõimalike kombinatsioonide loomiseks. Tavaliselt jäetakse sammude rida kava lõppu ja väsitavad hüpped tehakse juba kava alguses ära. Samas, kui uisutaja tahab näidata oma võimekust, jätab ta mõned hüpped ka kava lõppu. Televaataja kindlasti märkab, et enamasti lõpetatakse kava piruettidega. See on nüüd muidugi mõistatamise koht, kas see sünnib sellepärast, et uisutaja on väsinud või sellepärast, et nii on ilusam ja loogilisem.

Lühidalt tuleb ära öelda ka see, et uisutaja saab kohtunikelt terve hulga n-ö subjektiivseid punkte ka koreograafia, interpretatsiooni, naeratuse, käte asendi, üldmulje, silmavaate ja muu taolise eest.

Jäätantsus kahel viimasel aastal maailmameistriks tulnud prantslaste Gabriella Papadakise ja Guillaume Cizeroni esitused on alati väga emotsionaalsed. Autor: AP/Scanpix

Üldiselt on kõik need uisutamise elemendid nagu tähed tähestikus. Neid õpitakse ükshaaval ja neist igaühe sooritamine nõuab pikka ettevalmistust. Samas aga tuleb nendest üksikutest elementidest ja nende vahel toimuvast füüsilisest tegevusest uiskudel koostada võistlusteks kokkusobiv ahel ehk mõtestatud tekst, millest ka kohtunikud ja vaatajad aru saaks. Ning kui selle mõtestatud teksti lahtikodeerimine on huvitav ja kaasakiskuv vaataja jaoks, siis seda vaimustavam on see uisutaja jaoks, kui ta tajub, et tema esitust mõisteti. Sellepärast need uisutajad oma kava lõpuks ka naeratavad ja kummardavad õnnelikult.