Tõenäoliselt paljud teavad seda vana Hollandi lasteraamatut, kus lapsed jäätunud kanalite peal uisuvõistluseid pidasid. Kunstisõbrad teavad Edinburghi uisutava kirikuõpetaja maali 18. sajandi lõpust ning maali Frankfurdis uisutavast noorest Goethest, keda kohalikud naised lumepallidega loobivad. Muusikasõbrad teavad, et Vivaldi "Talv" on kirjutatud Veneetsias ja et lapsed uisutasid sel ajal (st aastal 1725) Veneetsia laguunil.

Prantslased on rääkinud, et tegelikult mõtlesid iluuisutamise välja hoopis nemad, sest aastal 1776. olevat Marie Antoinette esinenud uiskudel Versailles’ lossi tiigil. Samas me teame muidugi ka seda, et Marie Antoinette oli tegelikult austerlanna.

Ja kui mõelda ka 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eesti peale, siis kõik eestlased ju uisutasid siis. Hella Murrik uisutas Tartus Botaanikaaias, Johannes Vares-Barbarus uisutas Pärnu lahe jääl, Kuressaare merekooli poisid kohalikul liuväljal jne.

Siit edasi on väga kohane esitada küsimus, miks ei uisuta tänapäeva Šoti kirikuõpetajad Duddingstoni järvel ja miks ei loobi sakslannad Frankfurdis Maini jõel uisutavaid poeete lumepallidega. Ja miks ei uisuta Hollandi lapsed kanalitel. Ja miks Versailles’ lossi tiik ning Veneetsia laguun enam talvel ei jäätu. Vastus seisneb selles, et soe on ja jäätumiseks on külma ilma vaja.

Nimelt tabas Euroopat 15. sajandist kuni 19. sajandini niinimetatud väike jääaeg. Talved olid pikad ja külmad, suved lühikesed. Looduslikud veekogud olid pikalt jääkaane all. Isegi Läänemeri on kirjalike allikate kohaselt tol ajal olnud vähemalt kaks korda otsast otsani jäätunud.

Ning loomulikult olid need tingimused suurepärased uisutamise arenguks. Ning teistpidi – kui seda väikest jääaega poleks olnud, siis poleks meil ka iluuisutamist. Tolle aja eurooplased uisutasid summaarselt piisavalt palju tunde, et laduda alus iluuisutamisele kui spordialale.

Ühel hetkel sai aga väike jääaeg ootamatult läbi. Eriti reljeefselt jõudis see teadmine kohale 1928. aasta taliolümpial Sankt Moritzis, kus keset suurt sportimist olevat tuul kohale toonud 25-kraadise soojuse. Iluuisutaja Sonja Henie oli selleks hetkeks jõudnud oma medali välja teenida, aga kiiruisutajatel jäigi võistlus pooleli.

Tegelikult oli selleks ajaks juba välja töötatud kunstliku jää tootmise meetod ning uisutajad ei pidanudki tegema muud, kui kolima üle jäähallidesse. Ühelt poolt tähendas see uisutamisvõimaluste kättesaadavuse vähenemist laiadele massidele, aga teisalt oli tagatud stabiilsem jääkvaliteet ning siitmaalt oligi hea uisutamist spordialana edasi arendada.