Valik pole lai mitte ainult spordialade mitmekesisuse tõttu. Ka alade lõikes on nii ilmastikule, treeningu intensiivsusele kui ka tujule vastavaid rõivaid nõnda palju, et jääb mulje, nagu kannataks vale riietuse tõttu harrastajagi tulemus ja spordinauding. Ja hoidku Nike selle eest!  

Spordirõivad valmivad üldiselt suure süsinikujalajäljega lineaarse tootmise põhimõttel: tooda – tarbi – viska minema. Tööstuse meeletu maht ja peamiselt fossiilset päritolu materjalid, nt polüester ja polüamiid, on omadustelt sportimiseks suurepärased – hülgavad niiskust ja lasevad läbi õhku või, vastupidi, kaitsevad tuule ja vihma eest. Samas kätkevad need endas aga ohtu keskkonnale. 

Kõrgtehnoloogilised rõivad koosnevad sageli mitmest erinevast sisendmaterjalist, mis muudab keeruliseks nende ringlussevõtu. Isegi ringlussevõtu korral jääb naftapõhiste materjalidega kaasnev mikroplastisaaste püsivaks murekohaks. Samuti ei pruugi rõivaid olla kerge parandada ning neist saab kiiresti prügi. Probleemiks on ka tekstiilivärvides ja viimistlusvahendites kasutatavad kemikaalid, mis mõjutavad inimeste tervist ning saastavad keskkonda. 

Et vähendada inimtekkelist mõju keskkonnale, tuleks keskenduda jätkusuutlikele praktikatele toote kogu eluringi ulatuses ning liikuda ressursitõhusa ringdisaini ja -majanduse suunas: panustada ringmaterjalidesse, korduskasutusse, parandamisse, väärtustavasse taaskasutusse, ümbertöötlemisse ning ohututesse värvidesse ja viimistlusvahenditesse.   

Ka moedisaineri ja Eesti Kunstiakadeemia vanemteaduri Reet Ausi sõnul on oluline – kui soovime tulevikus keskkonnasõbralikumaid spordirõivaid –, et materjalid oleksid ringsed. Ja kuna puuvill, vill jms looduslikud materjalid ei suuda tarbijate ootusi rõivaste funktsionaalsusele enam täita, siis sellisel kujul, nagu me neid praegu kasutame, nad tõenäoliselt spordirõivastesse tagasi ei tule. "Üks lahendus võiks olla tselluloosipõhised materjalid, mida saab ringlusse võtta. Eesmärk on eemaldada toodete elutsüklist naftapõhised kiud, kuna nendega on seotud suured keskkonnaprobleemid, nagu plastireostus või see, et me ei suuda neid tagasi ringlusse suunata," ütleb Aus.  

Tasub aga meeles pidada, et ringsuse ideed rakendatakse tihti ka "rohepesus". Põhiliseks retoorikaks on jäätmete vähendamine, kasutades rõivastes ümbertöödeldud polüestrit. Kuid sageli pärinevad taolised kiud plastpudelitest, mitte tekstiilijäätmetest. Sellisest materjalist toodetud rõivaid on keeruline ringlusse võtta, mis suurendab jäätmereostust. Lisaks eraldub ümbertöödeldud polüestrist rohkem mikroplasti kui tavalisest. Seega võimaldab ümbertöödeldud polüestri kasutamine brändidel ennast reklaamida jätkusuutlikumatena kui nad reaalsuses on. Niimoodi suureneb tegelik plastireostus. Olukord on aga juba praegugi murettekitav.  

Igal aastal satub meie veeökosüsteemidesse (järved, jõed ja ookeanid) 19-23 miljonit tonni plasti ning aastaks 2050 võib seda meres olla rohkem kui kalu. Plast ei kahjusta ainult mereelustikku – see jõuab paratamatult ka inimese toiduahelasse, mõjutades meie organismi. Uuringud näitavad, et keskmine inimene võib teadmatult alla neelata umbes viis grammi plasti nädalas – see on umbes sama palju kui kaalub üks krediitkaart. 

Ükski isik, organisatsioon ega ettevõte ei saa (spordi)rõivaste ületootmise ja jäätmeprobleemi üksinda lahendada. Ringmajandusele üleminek nõuab laialdast koostööd ja süsteemset mõtlemist ning muutusi kogu sotsiaal-majanduslikus süsteemis. On vaja kaasata kaubamärke, tootjaid, tarnijaid, valitsusi, aga ka tarbijaid, kelle igapäevased valikud mõjutavad oluliselt keskkonda.   

Kuidas siis aga praeguse valdavalt lineaarse plastirohke rõivatööstuse tingimustes eelistada spordirõivaid, mis oleksid kvaliteetsemad ja jätkusuutlikumad? Kõigepealt tuleks läbi mõelda, kas uut eset on üldse tarvis, sest kõige jätkusuutlikumad on need asjad, mis on meil juba olemas. Kui aga särk pigistab ja dressist puhub läbi tuul, on abiks mõned juhised, mille panime kirja Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi kaasprofessori Tiia Plamuse toel.  

• Millistes tingimustes on toode valmistatud?

Kas inimesed, kes rõivad on valmistanud, on saanud seda teha turvalistes tingimustes ja õiglase tasu eest? Kontrolli ettevõtte tausta! 

• Kas tootel on sertifikaat? 

Sageli arvatakse, et looduslikud kiud on alati paremad kui sünteetilised. Kuid mõni polüester võib olla keskkonnasõbralikum kui nt puuvill, mille kasvatamiseks ja töötlemiseks on kasutatutud suurel hulgal kemikaale ja vett. Abiks on OEKO-TEX® või GOTS sertifikaadid. OEKO-TEX® märgisega tooted on kahjulike kemikaalide osas testitud ning inimtervisele ohutuks tunnistatud. GOTS sertifikaat on laiahaardelisem ja tagab, et tekstiilide tooraine oleks ökoloogiliselt puhtalt kasvatatud, tarneahel läbipaistev, töötingimused eetilised ning tootmisprotsess keskkonnasäästlik. Märgiste peal on sageli ka numbrid ja koodid, mille abil nende kehtivust kontrollida. 

• Kas toode tundub kvaliteetne?  

Kui materjal on juba poes riidepuu peal rippudes läinud topiliseks või koledaks, ei tasu seda osta.  

• Milline lõhn on tootel? 

Kui tootel on juures intensiivne ebameeldiv lõhn, võib see näidata kemikaalide sisaldust üle lubatud piirnormi ning targem oleks see ese poodi jätta.  

• Mida saame veel teha? 

Võiksime rõivaid võimalikult kaua kasutada ning vajadusel parandada. Kui me ei soovi neid enam ise kanda, siis tuleks need suunata korduskasutusse. Tasub ka meeles pidada, et sage pesemine kulutab rõivaid ning sünteetilistest kiududest valmistatud toodetest eraldub vette keskkonda saastavat mikroplasti. Mikroplasti sattumist vette saab vähendada, kasutades spetsiaalseid filtreid või pesukotte. Alati aga ei olegi tarvis rõivast pesta, piisab ka sellest, kui viia see õue tuulduma-värskenduma, mis töötab hästi nt (meriino)villaste rõivaste puhul.  

Päris otsest eeskuju ei maksaks antiiksportlastelt ehk võtta, ent minimalistlikum ja kaalutletud lähenemine ostukäitumises on praeguses valikuterohkes maailmas juba iseenesest sportlik saavutus ning samm keskkonnasäästlikuma liikumisharrastuse suunas.

* * *  

Käesolev artikkel on valminud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi ajutise näituse "Kuumenev finišijoon. Sport muutuvas keskkonnas" raames, mis käsitleb spordi ja keskkonna seoseid ning otsib võimalusi spordi jätkusuutlikumaks muutmiseks.