Prognooside järgi võib lähitulevikus olla võimalik võistlusi korraldada vaid üksikutes kohtades, kus kliima püsib veel sobivana – eeskätt kõrgematel laiuskraadidel ja mägisematel aladel. Alates esimestest talvistest mängudest 1924. aastal on võisteldud 21 erinevas paigas. Arvatakse, et 2050. aastaks on lumealadeks sobivad tingimused neist vaid kümnes. Olümpiamängude tulevik sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kohaneda globaalse kliimakriisi ja keskkonnamuutustega.

Ühe lahendusena kaalub Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) mängude roteerimist kindlate paikade vahel. Samuti on räägitud taliolümpia- ja paralümpiamängude toimumisaja varasemaks toomisest. Eriti keeruline on olukord just taliparalümpiamängude puhul, mis algavad tavaliselt märtsis, kaks nädalat pärast taliolümpiamängude lõppu, kui ilm juba soojem ja lumeolud kehvemad. Seega võiks olla abi ka ürituste samaaegsest läbiviimisest veebruaris, mil temperatuurid jahedamad.

Olümpiamängude korraldajail tuleb lisaks kohanemisele mõelda ka sellele, kuidas nõnda mastaapse ürituse keskkonnamõju vähendada, et mitte olla ise kliimamuutuste kiirendaja rollis. Oluline on olemasoleva infrastruktuuri prioritiseerimine ning uute ehitiste läbimõeldud ja tulevikku silmas pidav planeerimine. Nagu on olnud näha mitmete varasemate mängude (näiteks Sarajevo 1984 ja Sotši 2014) puhul, on võistluste tarbeks rajatud ehitised jäetud hiljem tondilossidena lagunema, mis kuidagi ei õigusta tegevuse käigus tekkinud keskkonnakahjusid ning looduskoosluste hävitamist.

Tänavused Milano Cortina mängud laienesid regiooni eri paikadesse ning seegi võiks olla taliolümpiamängude tulevikusuund. Ka sama piirkonna riigid, nt USA-Kanada või Itaalia-Austria saaksid omavahel koostööd teha, mis avardaks olemasoleva infrastruktuuri rakendamise võimalusi. Seejuures oleks võistluspaikade vahel liikumiseks tarvilik ka toimiv ühistranspordisüsteem, mis vähendaks autoliiklust ning leevendaks reisimisest tingitud jalajälge.

Milano Cortina puhul oli eesmärgiks vähendada autotranspordi kasutamist võrreldes Torino 2006 taliolümpiaga 20 protsendi võrra. Lisaks räägiti mängude eel Milano Cortinast kui jätkusuutlike suurvõistluste heast näitest ka muude sammude kaudu, nagu olemasolevate rajatiste rakendamine, korduskasutus ning jäätmete vähendamine. Korraldajate eesmärgid ja püüdlused on olnud kiiduväärt, kuid arenguruumi siiski jagub. Mitte kõik ettevõtmised ei kulgenud keskkonnasõbralikult. Näiteks raiuti bobikelguraja ehitamiseks maha sadu vanu puid ja lumetootmise jaoks mägedesse rajatud hoidlatesse pumbati vett kohalikest veevaestest jõgedest.

Kunstlume tootmine on taliolümpiamängude korraldamise juures tähtis, kuid vastuoluline tahk. Kliimasoojenemise tõttu pole tulevikus paljudes piirkondades piisavalt looduslikku lund, mistõttu limiteeriks kunstlumest loobumine potentsiaalsete toimumispaikade arvu veelgi. Samas nõuab lumetootmine tohutult vett ja energiat, olles koormaks keskkonnale.

Spordimuuseumi näituse "Kuumenev finišijoon. Sport muutuvas keskkonnas" raames lasime lastel joonistada, millisena kujutavad nemad sporditegemist ette 50 aasta pärast. Talisporti nähti liikuvat sisetingimustesse, plastradadele ja -väljakuile. Selleks, et lumi vaid muinasjutuks ei saaks, on tarvis muutusi ning aktiivset tegutsemist keskkonna hoidmisel. On rõõm, et sport ja olümpiamängud saavad siin olla suurepäraseks eeskujuks.

* * *

Käesolev artikkel on valminud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi ajutise näituse "Kuumenev finišijoon. Sport muutuvas keskkonnas" raames, mis käsitleb spordi ja keskkonna seoseid ning otsib võimalusi spordi jätkusuutlikumaks muutmiseks.