Eestil on suviselt paralümpialt ette näidata omajagu medaleid, aga taliparalümpialt oleme teeninud vaid ühe medali - Vilma Nugis võitis 1994. aastal Lillehammeris murdmaasuusatamise pronksi.

Miks meil rohkem medaleid pole? "Väike riik, vähe tegijaid. Meeskonnaaladel oleme olnud väga tublid ja ka praegune kurlingu seltskond on mänginud nii neljakesi kui ka kahekesi. Seal on raskusi saada see kamp kokku, hoida seda kampa koos, viia edasi," selgitas Õige. "See on protsess, ka tänase kurlingupaari tulevik on järgmisel paralümpial, võib-olla ka ülejärgmisel. See nõuab aega, see nõuab kogemust."

"Ma olen proovinud upitada ja aidata välja noori inimesi, kes võiks suusatada. On olemas parabiatlon," jätkas Õige. "Meil ei ole kahjuks harrastajate hulka. Võimalikult, et paralümpiakomitee on praeguste otsingute käigus seda väge leidmas ja hulka suurendamas. Aga asi algab inimestest."

Nugis osales ainsa eestlasena 1992. aasta Albertville'i taliparalümpial, kuid 1994., 1998. ja 2002. aasta taliparalümpiale saadeti juba suuremad delegatsioonid. Pärast 2002. aasta taliparalümpiat tuli sisse aga 20-aastane paus, mille on nüüdseks lõpetanud kurlingumängijad.

Kuidas talvist parasporti Eestis siis hinnata, kas tegemist on pigem amatööridega, kellest mõned erilisemad suudavad esile kerkida? "Defineeriks neid ikkagi märksa enamaks kui harrastajad," ütles Õige. "Inimesed, kes kulutavad oma aega ja pühendavad fookust nädalas kolmest kuni seitsme treeninguni – alla poolteist tundi pole treening, see on soojendus – asi on amatörismist väga kaugel."

"Tervikuna liigub maailma parasport nii suvel kui talvel meeletu kiirusega edasi. Järele jõudmine on alati keerulisem, nii protsessi kui ka tulemuse ootuses," lõpetas Eesti paralümpiakomitee juhatuse liige.