14. talvised paralümpiamängud lõppesid Põhja-Itaalias pühapäeval. Milano Cortina mängudel oli Eesti esindatud ratastoolikurlingu segapaaride võistluses, kus Kätlin Riidebach ja Ain Villau said seitsmenda koha. Eesti sportlaste esinemisest on viimastel nädalatel räägitud üksjagu, kuid paralümpiamängud väärivad sündmusena kindlasti laiemat pilku. Seda nii sportlikus kui ka poliitilises plaanis.

Õhtulehe ajakirjanik Martti Kallas oli ainus Eestist sündmuspaigale tööd tegema sõitnud spordiajakirjanik. Tema põhiline fookus läks meie ratastoolikurlingu segapaari võistluse kajastamisele, aga oma silmaga õnnestus Kallasel näha veel istelaskesuusatamist ja kelguhokit.

"Üldiselt kogu selle olemise tunnetus oli see, et kõik inimesed kes seal koos on, on hästi rõõmsad. Ma vist ei näinud ühtegi inimest, kes ei oleks tundnud siirast heameelt selle üle, mis seal toimub ja rõõmustanud selle võimaluse üle," rääkis Kallas. "Ka kohalikud olid väga sõbralikud, pean silmas just itaallasi. Vabatahtlike oli tulnud igast Itaalia otsast, nad olid hästi sõbralikud."

Kallas rääkis Vikerraadiole, et ratastoolikurlingu turniiril oli tribüünidele kogunenud omajagu publikut. "Ameeriklased tegid kõvasti häält, itaallased olid saatnud koolilapsi kaasa elama. Vahepeal oligi huvitav olukord, kus lisaks lõuna-korealastele, jaapanlastele ja hiinlastele, kes kõvasti lippudega lehvitasid, siis ameeriklased ja itaallased pidasid laululahingut. Isegi, kui nad parasjagu teineteise vastu ei mänginud," rääkis ajakirjanik.

"Melu oli tõesti äge. Vau-momenti on paralümpiamängudel üsna lihtne tekitada, need on asjad, mis panevad sind mõtlema ka eluliste asjade üle natuke teise nurga alt, kui varem teinud oled. Minu jaoks oli kindlasti laskesuusatamise võistlus väga huvitav. Korralduslikku poolt ei jää ma soojalt meenutama, aga inimesed, kellel pole mingisugust eeldust - räägin nägemispuudega inimestest - üldse jõuda laskesuusatamiseni..."

"See oligi minu jaoks suurim vau-efekt, kuidas need sportlased, kellel pole justkui pealtnäha mingisuguseid eeldusi sellise ala juurde jõudmiseks, on näinud aastatepikkust vaeva ja jõudnud selle hetkeni, et seisavad oma elu kõige tähtsama võistluse lävel," rääkis Kallas.

Eesti paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm reisis Itaaliast tagasi koju uue nädala alguses ehk viibis koha peal mängude lõpuni. Haukanõmm võttis eesmärgiks käia vaatamas kõiki alasid, mis toimuvad Cortinale ehk kurlinguareenile mõistlikult lähedal.

Paralümpiakomitee president on otsinud tuleviku nimel uusi rahvusvahelisi kontakte. Loomulikult soovitakse, et järgmistel talvistel paralümpiamängudel osaleks rohkem Eesti sportlasi. Ajalooliselt on edu eestlasi saatnud pigem suvealadel.

"Näiteks Poolaga on meil juba konkreetsed kokkulepped minna järgmise talihooaja alguses, kuidas nemad oma 30-aastase kogemusega paratalisporti üles ehitanud. Aga samamoodi Hispaania ja Austraalia, kontakte on palju olnud ja mõtteid, kuidas edasi minna, on palju," rääkis Haukanõmm. "Korraldame ka ratastoolikurlingut tutvustava päeva kohe. Ootame väga edukate paralümpiamängude tuules jõuda järgmiste inimesteni, et meil tulevikus oleks juba segatiim olemas ja miks mitte ka murdmaasuusatamine, laskesuusatamine."

Eestist käis, niisiis, kohal üks ajakirjanik ja paralümpia otseülekanded jõudsid ERR-i. Kuidas iseloomustada meedia kohalolekut sellel üritusel?

"Selle põhjal, mis mina nägin, olid väga mitmed delegatsioonid või riigid saatnud kohale teleajakirjanikud. Just Aasia riigid ja Ameerika, kaugemad maad olid oma esindajad kohale saatnud," vastas Kallas. "Suur heameel oli näha, et huvi selle vastu on suur. Sportlased, kes intervjuusid andsid, nägudest oli näha, et neile esiteks meeldib see, mida nad teevad, aga neile läheb see ka korda, et nende tegemiste vastu tuntakse huvi."

Aga mööda ei saa vaadata ka elevandist toas. Sarnaselt avatseremooniaga boikoteerib Eesti Milano-Cortina paralümpiamängude lõputseremooniat. Seda põhjusel, et Venemaa ja Valgevene sportlased said neil paramängudel kaasa teha oma riigi sümboolikaga.

Septembris otsustas rahvusvaheline paralümpiakomitee Venemaa ja Valgevene paralümpiakomitee liikmeõiguste osalist peatamist mitte pikendada. Veebruaris tehti teatavaks, et Milano-Cortina paramängudel näeb ka nende riikide lippe. Venemaa parasportlasi tegi Milano-Cortina võistlustel kaasa kuus ja Valgevene omasid neli.

"See on natuke sürreaalne kogemus, nagu ka delegatsioonijuht Alfred Värnik ütles, et Nõukogude punases jopes, kuldsed "Russia" kirjad selja peal..." meenutas Kallas. "Minu jaoks jätsid nad üsna anonüümse mulje. Kui ma ei oleks teadnud, et nad on venelased ja neil poleks uhkeid ekstravagantseid kostüüme seljas olnud, siis poleks osanud neid tähelegi panna. Aga just välimuse poole pealt väga palju tagasi ei hoitud."

"Kõik inimesed, kellega ma rääkisin, andsid ühesuguse signaali. Vastuseks oli pigem peavangutus ja arusaamatus peegeldus silmist: miks seda vaja on?"

Eesti oli üks avatseremoonia boikoteerimise eestvedajaid. Veel väljendasid oma meelsust sel viisil Ukraina, Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Tšehhi, Kanada, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Austria, Austraalia, Holland, Rumeenia ja Horvaatia. Ukraina saatkonna andmetel kokku 16 riiki.

"Ma arvan, et see on väga valus küsimus ja olen endiselt sellisel seisukohal, et septembris tehtud otsus oli vale. Mitte ainult nende mängude seisukohalt, vaid septembri otsus hakkab mõjutama kõiki järgnevaid tiitlivõistlusi," rääkis Haukanõmm.

"Me oleme tegelikult väga keerulises olukorras. Võtame näiteks Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus või ujumises. Neid peavad korraldama erinevad riigid, aga iga riik on suverääne oma otsustes, kas ta lubab nende riikide esindajad võistlema oma riiki või mitte. Täna oleme olukorras, kus nende riikide arv, kes on valmis korraldama erinevaid tiitlivõistlusi, järjest väheneb. Riigid järjest loobuvad nendest. Täna on väga suur oht, et tänavused kergejõustiku ja ujumise Euroopa meistrivõistlused jäävad ära, sest korraldajat ei ole."

Haukanõmme sõnul oli avatseremoonial mitte osalemine ainuõige otsus. "Meil on tohutult hea meel, et riikide hulk kasvas. Peale avatseremooniat oleme mitme riigi esindajate tagasisidet, et see oli õige otsus ja võib-olla poleks ka pidanud minema."

"Väga kõnekas oli ka Saksamaa esindajate käitumine medalitseremoonial," lisas Eesti paralümpiakomitee president.

"Meile isiklikult tundub, et nüüd on see koht, kus Euroopa tasandi riigid peavad seljad koos hoidma ja soovima-tahtma ühiselt Euroopa paralümpiakomitee eestvedamisel avaldada survet ka rahvusvahelisele paralümpiakomiteele," jätkas Haukanõmm.

"Täna on kujunenud selline olukord, et rahvusvaheline paralümpiakomitee justkui poeb septembris tehtud otsuse taha ja ütleb, et see on demokraatlik otsus. Nii on ja te peate leppima sellega, süüdistades riiklikke paralümpiakomiteesid, et nad ei järgi rahvusvahelise paralümpiakomitee otsuseid ja ei ole sellega nõus. See ei vii kuhugi, siin tuleb sirget selga hoida ja püüda oma sõnumit endiselt edasi viia."

"Me oleme sellega päris hästi hakkama saanud, meile on avaldatud toetust. Jah, me ei ole suutnud seda otsust muuta, sest see ei ole meie võimuses. Aga vaikselt pealt vaadata ja aktsepteerida ka ei saa."