Laupäeval lisandus Pogacari saavutuste nimistusse veel üks, mis kindlasti olulisemate seas. Karjääri jooksul esmakordselt õnnestus sloveenil võita pea 300 kilomeetri pikkune Milano-Sanremo kevadklassik. Tegemist on Euroopa pikima ühepäevasõiduga. Milano-Sanremo kuulub viie tähtsama ja prestiižssema klassiku hulka, mida kutsutakse rattaspordis Monumentideks. Kõne all olevast viiest võistlusest pole Pogacar esikohta teeninud nüüd vaid ühel ehk aprillis peetaval Paris-Roubaix'l.

Laupäevane sõit ei sujunud ka Pogacari jaoks lihtsalt. Mõnikümmend kilomeetrit enne finišit oli ta osaline üsnagi tõsises kukkumises. Rebenenud sõidukombinesoon ei tähendanud lõpuks siiski otsustavat takistust.

"Ega Pogacaril seal ideaalselt ei läinud. Kukkumine enne Cipressa tõusu ei olnud kindlasti sinna script'i sisse kirjutatud. See, et ta sellest olukorrast välja tuli ja võitis, müts maha tema ees! Ka Mathieu van der Poel, keda peeti enne sõitu Pogacari suurimaks konkurendiks, kukkus ja sai rohkem haiget. Tänu sellele ei jõudnud ta viimasel tõusul Pogacariga kaasa minna," rääkis endine profirattur ja juba aastaid tippmeeskondades spordidirektori ametit pidav Rene Mandri.

"Thomas Pidcock osutas väga kõva vastupanu ja sõitis taktikaliselt väga-väga targalt, jättes Pogacarile suurema osa tööst teha. Kindlasti oli Pogacar selleks valmis, sest tol hetkel, kui Pidcock lasi tal pikemalt vedada, siis Pogacar ei kõhelnud. Ta tundis, et tal on see võim olemas. Ka mentaalne mäng oli selline, et kui nad finišisirgele jõudsid, siis Pidcock tegi sellise pette sprindilükke veel enne finiši alustamist, mis üldjuhul võiks panna eesoleva mehe liiga varakult spurtima, aga Pogacar ei läinud sellega kaasa. Mentaalne mäng oli nii kõva, et Pidcock mõtles, et see on lüke, mis töötab. Ta ei olnud valmis selleks, et Pogacar tuima närviga ootab veel 20 meetrit ja Pidcock pani ise pidurit, sest tal oli kindel plaan, et peab Pogacari tuulest välja tulema. Selle lükkega pidurdas Pidcock ennast korraks kinni ja tema momentum kadus. Kindlasti tundis Pogacar, et ta on füüsiliselt ülivõimas, sest muidu sellise kukkumise järel ei tule võitjana välja. Sellist sõitu naljalt ei näe," lisas Mandri.

Mandri sõnul räägitakse rattaspordi ringkonnas juba Pogacarist kui läbi aegade parimast ratturist. "Me seda küll veel kinnitada ei saa, sest viis Monumenti, mis aasta jooksul toimuvad, Pogacar on kokku võitnud neid 11 korda, aga juhib Eddy Merckx, kes võitis 19 Monumenti. Kusjuures Merckx võitis kõiki Monumente kaks korda. Pogacaril on kindlasti see siht silme ees, et võita kõik Monumendid vähemalt korra ja nähtavasti on soov ületada ka Merckxi 19 võitu."

Milano-Sanremo ja Paris-Roubaix kõrval kuuluvad Monumentide hulka veel Liege - Bastogne - Liege, Lombardia ja Flandria tuur. "Ta on võitnud Lombardia viiel ja Liege - Bastogne - Liege'i kolmel korral ning sellise suurtuuride mehena on tänapäeval neid kahte kõige lihtsam võita Pogacari-sugusel ratturil. Flandria tuuri on juba raskem võita ja seda ta on võitnud kahel korral. Tänapäeva rattaspordis võita Milano-Sanremot, kus on konkurents nii tihe, kus on väga palju juhust, lõpp on siledal teel – see, et Pogacar selle ära tegi, on üli-ülikõva sõna! Kui ta sel aastal Paris-Roubaix'd ei võida, siis ta kindlasti järgnevatel aastatel keskendub selle võitmisele, sest usun, et see on tema soovinimekirjas kõige kõrgemal kohal."

Mis on tänapäeva rattaspordis kõvem sõna – suurtuuride domineerimine või Monumentide võitmine? "Ma ütleks niipidi, et creme de la creme on Tour de France ja selle võitmine. Selles pole kahtlustki. Pogacar on seda juba neli korda teinud. Eks ta jahib Tour'i üldvõitu ka edaspidi. Järgmine on maailmameistriks tulemine ja sellise kaliibriga mehed soovivad seda. Pogacar on juba kaks korda maailmameistriks kroonitud. Nagu juba ütlesin, ta on nähtavasti ajaloo parim, aga et ta saaks ajalooannaalidesse kui parimana kirja panna, on tal vaja ületada eelnevate meeste tulemused. Need viis Monumenti, mis meil aastas viis tükki on, on need järgmised sõidud, mida pärast Tour'i ja MM-i jahitakse," selgitas Mandri.