Juba päev varem Läti vastu näitas Eesti väga head kaitsemängu, ent otsustaval hetkel vedas alt rünnak. Tšehhi vastu ei lastud mängus otsustavaid hetki tekkidagi. Mõistagi oli vahe ka vastaste kvaliteedis, kuid vale oleks väita, et tšehhide murdmine oli kerge. Vägeva etenduse andmiseks pidi pallurid andma endast maksimumi.

Eesti viskas juba esimesel poolajal 54 punkti. Hea rünnak? Jah, kuid sellegi alus pandi kaitsemänguga. Esimese 20 minutiga sunniti vastast tegema kümme pallikaotust. Need kõik tähendasid aga võimalust algatada kiireid ja ladusaid rünnakuid. See sööb vastast. Esimesel veerandajal leidsid tšehhid veel vastukäike, kuid tasapisi hakkasid nad murduma ning teisel veerandajal sai Eesti tänu sellele veidigi turvalisust pakkunud edu. Raske oli näha varianti, kuidas Tšehhi võiks mängu muuta.

Kaitse, ikka see kaitse

Milles seisnes eestlaste kaitse saladus? Tšehhidel on mõned ohtlikud tagamängijad ning nende vastu püüti tegutseda eriti agressiivselt ja jõuliselt. Platsil vaatas vastu sama pilt, mis päev varemgi, kui vastaste tagamängijad ei leia eestlaste kaitse vastu õigeid käike. Vaid mõnedes olukordades avas see ehk ründavale meeskonnale korvi all rohkem võimalusi, kuid suurt probleemi sellest ei sündinud. Pole ju reaalne, et vastased üldse korve ei saaks.

Nagu mainitud, sai Eesti tänu heale kaitsele palju kiireid ja poolkiireid rünnakuid. Selline mäng sobib meie koondisele. Seejuures näidati ka rünnakul head kvaliteeti. Esimesel poolajal ei tehtud ühtegi pallikaotust, mängu lõpuks kogunes neid viis ning seegi on väga hea näitaja. Rünnakud olid hästi kontrollitud ja tasakaalukalt organiseeritud. Ei saa ütelda, et Tšehhi kaitse oleks olnud maailma tase, kuid sitkuse puudumist ei saa neile ette heita.

Ja veel üks positiivne detail – Eesti valitses ka lauavõitlust ning sai lõpuks ründelauast kätte seitse palli rohkem. Seegi on agressiivsuse ja energia näitaja. Ründelauda minek nõuab enesesundi ja pingutust.

Viimase veerandaja probleem

Turniiri mõttes olulise võidu järel pole otsest põhjust negatiivsetest asjadest rääkida, kuid ka mängijad ise juhtisid tähelepanu sellele, et neljandal veerandajal tekkis Lätiga mängule sarnane mõõn. Edu oli küll turvaline, kuid parem olnuks sellist asja vältida. Samas on nii-öelda jala sirgu laskmine mõistetav – mängiti teist päeva järjest, energiat hakkas nappima ning samas oli edu turvaline. See ei tohiks aga muutuda normiks, sest emotsiooni langus võib kanduda edasi järgmisse mängu.

Õnneks on pühapäev turniiril puhkepäev ning esmaspäeval ei tohiks see enam mõju avaldada. Laupäeva pärastlõunast tuleks sinna mängu kaasa võtta aga vaid positiivsed emotsioonid. Sellise energia ja distsipliiniga mängides võib Eesti olla kõigi jaoks ohtlik, ka esmaspäeval vastaseks oleva, staaridest kubiseva, Türgi jaoks.