Turniiriga paralleelselt ilmus kinodesse ka naiskonnast rääkiv dokumentaalfilm "Hõbekontsadel", mis läheb ajas mõne aasta tagasi, kui pärast pikka pausi hakati koondist uuesti kokku panema.

"Minu enda jaoks räägib see naiskonna ja meeskonna vahelistest suurtest kääridest. Eelkõige ikkagi finantsilised. Ma saan aru, et kõik on rahas kinni, aga see ei peaks päris nii olema," lausus kaasrežissöör ja kaasprodutsent Margus Õunapuu intervjuus Raadio saatele "R2 Päev".

"Kui suudetaks naiste hokisse rohkem panustada, siis on tegelikult tunduvalt lihtsam saada maailma mastaabis kõrgem reiting kui mehed üldse suutelised oleks," lisas ta, kuigi möönas samas, et meeste seas on ka konkurents tugevam.

"Üks väga suur probleem on jäähallide vähesus. Kõik ei mahu korraga jääle, sest jääd peavad jagama iluuisutajad, tavatritsutajad ja siis tahaks loota, et neid tekib vabariigi peale juurde."

Omal ajal koondise taas kokkupanemise algatanud Katrin Talvak täiendas, et see on tema jaoks isegi suurem murekoht. "Minule teadaolevalt on Tallinnas vähemalt naiste õhtused trenniajad kuskil kell üheksa-kümme. Üks küsimus on see, et kui oleks teismeline tütar, siis kas ma tahaks, et ta koolipäeval tuleb koju kell 12? Järgmine päev on koolipäev. Või ka naisterahvas, kel on väiksed lapsed. Kuidas sa siis jagad seda trenniaega?" arutles ta.

"Nädalavahetustel on mängud. Jäähallide vähesus on... isegi arvaks, et kõige suurem probleem. Raha kokkuajamine on keeruline, aga tehtav, aga jäähalli ehitamine pikaajaline protsess ega sõltu jäähokiliidust, vaid poliitikutest ja võimekusest."

Koondise tuleviku osas on ta aga sellest hoolimata optimistlik. "Vaadates seda tulemust, siis on lootust, et on kindlates kätes. Koondis on väljas olnud alates esimesest etteastest, mida ka filmis kajastati, on võisteldud, on tehtud ära oma tulemus. Ta on praegu stabiilne," lausus Talvik.

"Vaadates seda koosseisu, kes tänases koondises on, on juba teine generatsioon sellest seltskonnast, kes filmis figureeris, mis on ääretult positiivne. Näitab, et noored on peale tulnud - ala areneb, kasvab. Tuleb juurde inimesi. Ma julgeks küll loota, et on üsna hästi praegu. Siit on tee üles."

Koondislaste profiil on seejuures üsna lai. "Täiesti normaalsed naised, ei ole vuntsidega ambaalid," naeris Talvik. "Täiesti normaalsed kenad naised. Aga üks nüanss on. Kes on hokile sõrme andnud, see on marukirglik. Ma arvan, et kõik need, kes täna mängivad - see hoki moodustab päris olulise osa nende elust. Mingil määral ka nende identiteedist. Väga palju hokinaised identifitseerivad end läbi hoki."

Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on koosseis nüüd nooremaks muutunud. Talvik rõhutab asjaolu, et peale on tulnud põlvkond, kes on alaga alustanud nooremalt ja seega tehniliselt ollakse võimekamad. "Paljud neist mängivad ka välismaal sellistes korralikes klubides. Ma arvan, et praegu paistab pilt positiivne. 41. koht [maailma edetabelis] võiks olla minevik. Hakkame sealt ülespoole ronima."

Dokumentaalfilmi tegemisel tuli aga ette ootamatusi, mida meeste spordis ei kohta. "Eelkõige võib-olla see, et kui filmitegijatel olid storyline'id ja inimesed välja vaadatud, kelle lugu taheti jälgida läbi protsessi, siis elu teeb oma korrektuurid. Ükshaaval hakkas pihta beebibuum," meenutas Talvik.

"Elu juhtus, nagu öeldakse. Tuli teha vastavaid korrektuure, aga minu meelest sai filmimeeskond sellega suurepäraselt hakkama. Storyline'id mängisid ikkagi välja, lihtsalt mitte sedasi nagu alguses planeeritud."

Hokifilmi "Hõbekontsadel" idee autor on filmiprodutsent Georgius Misjura, režissöörideks Anastasia Zazhitskaya ja Margus Õunapuu.