Ehkki Ilves saab varsti 30-aastaseks ja mitmed temast natuke vanemad konkurendid lõpetasid olümpiahooajaga karjääri, tunneb Ilves vajadust jätkata: aasta korraga ja mõttega, et midagi on veel tegemata.

Kristjan, üks järjekordne talvehooaeg läbi saanud, seekord olümpiahooaeg. Päris mitmed tipud, tõsi, sinust mõned aastad vanemad, teatasid, et aitab küll. Sina oled otsustanud aasta korraga edasi minna, vähemalt ühe hooaja veel teha. Mis sind motiveerib, miks sa teed seda?

Tegelikult seal on palju nüansse. Esiteks on kindlasti see, et see sport ise on ikkagi nii hinges ja väga raske on tulla sellisest kohast maha, kus sa tegelikult ikkagi oled veel seal maailma tipus või maailma tipu lävel. Ja vaadates kogu seda viimast kahte hooaeg, kus ma pigem ikkagi pole tegelikult hüppemäel oma ära teinud, kui siis võib-olla see olümpia välja arvata, siis just see motiveerib eriti, et ma tean, milleks ma võimeline olen. Ja nüüd siis tegelikult tuuagi muutusi sisse ja proovida, kas see on endiselt ka veel realistlik olla hüppemäel maailma parimate seas. Eks neid nüansse on palju, aga see on võib-olla see kõige suurem, mis mind ikkagi veel sütitab, et näha või tõestada endale, et ma olen selleks võimeline.

Maailmakarikasarjas kokkuvõttes kaheteistkümnes, eelmisel aastal kümnes, enne seda kolm korda järjest viies. Ei õnnestunudki pjedestaalile seista. Mis muutusi sa näed, et sa tahad teha ja mis on peamine?

Nagu kõik näevad, muutusi tuleb hüppemäel teha ja seda ma ka asun tegema. Selles mõttes kindlasti tuleb võtta natukene julgemaid muutusi nii varustuse poole pealt kui ka enda tegemistest, et need asjad kokku klapitada. Tõesti loodan, et kui ma selle suve ära teen ja hakkab talveperiood vastu tulema, siis saan lõpuks mingi enesekindlusega sinna esimesele võistlusele peale minna, mida nüüd on paar aastat puudu jäänud. Kas siis mu enda tegemiste või siis kogu selle varustuse muutustega ja kogu see kompott kokku.

Loodan, et me lähme nüüd vastu ka ise natukene teadlikumalt, kuna näiteks Jarl (endine Norra kahevõistleja Jarl Magnus Riiber – toim) on nüüd pundis teist aastat ja meil on teada nüüd väga selgelt, kuhu suunda tuleb minna, kindlasti see aitab ka. Kui eelmine või võtta siis isegi see 2024 hooaeg, kus võib-olla oli elu parim hooaeg, ja nüüd võrrelda seda, siis ma tunnen, et mul on veel motivatsiooni rohkem järgmisele hooajale peale minna tänu sellele, et ma näen, et mingeid asju, mis saab muuta, paremaks teha. Ja seda on tore tunda, et saades nüüd kolmkümmend varsti, siis ikkagi on seda sädet sees. Aga jah, tegelikult võtan nüüd aasta korraga ja vaatan, mis tulevik toob. Aga kindlasti ei lähe vähemate ootuste ja lootusega ja enda tegemistes ka ei tõmba pidurit peale.

Kahevõistlus on nii hüpped kui murdmaa, viimastel aastatel sa oled päris palju rääkinud, et see murdmaapool vajas järeleaitamist, nüüd sa vaatad jälle hüppemäe poole. Miks see võib-olla sedapidi vajalik on? Tajud sa kuidagi, et see on ekstravajalik?

Kui võtta see murdmaa treenimine, siis see ei ole niisugune ühe-kahe aasta töö tegelikult. See on selline, et kui ma Norra juba läksin, ma olen seda kuus aastat väga süstemaatiliselt teinud ja nüüd viimased kaks aastat on siis võib-olla kogu selle töö tulemus. Loomulikult me nüüd viimased paar aastat oleme veel kruttinud seal midagi peale. Ju siis kruttisin natukene üle või jäi siis üks pool natukene liiga tähelepanuta, mida ma nüüd ei tahaks öelda, et jäi, aga ju siis midagi seal ikkagi tegid teised riigid paremini ja nagu näha, ka näiteks võtta austerlased, nad on nüüd selgelt paar aastat hüpetele väga suurt rõhku pannud.

Ma arvan, et peame natuke sinna tagasi minema ja ma usun, et kui ikkagi treenida sellistel koormustel, nagu ma olen treeninud, siis ega tegelikult mu tase ju kehvemaks ei lähe. Pigem teha niisuguseid detailseid muudatusi, olla rohkem värskem, kui hüppemäele lähme ja tunnetada rohkem võib-olla, kui keha hakkab liiga ära väsima, võtta varem see puhkus. Sellised väga pisikesed asjad, mis kokkuvõttes võivad palju mõjutada ja sa terve suvi ei leiagi seda hüppetunnetust. Nii et see muutus tuleb teha ja eks siis näha, kas toimib ka.

Norralastega koostöö jätkub, sellest ma sain aru. Ja ma sain aru, et väikseid muudatusi sa ikka teed. Millise meeskonnaga sa seda koostööd jätkad, kus kohas sa seda jätkad, kui palju sa seda ringi teed?

Kui võtta nüüd suurt-suurt pilti, siis tegelikult väga palju ei muutu, sest ma olen ikkagi Norras, samad näod on seal ja peaaegu sama taustatiim ka. Minu jaoks kõige rohkem muutub see, et ma enam ei ole Trondheimis järgmisest aastast. Ma viin oma spordivarustuse Lillehammerisse, teen oma baasi sinna ja täpselt ka just selles võtmes, et kuna Jarl on seal ja meil on vaja seda järjepidevamat tööd teha hüppemäel. Ma arvan, et see on kõige õigem hüppemäe poole pealt, muud valikut ma väga ei näinud. Ma arvan, et murdmaaplaane teeb ikkagi samamoodi mul Jan Schmid edasi, sest ma tunnen, et ta on ikkagi selles kõige parem mees üldse, aga selle harmoonia peab ikkagi leidma mitme treeneri vahel.

Ja lõpuks ka siis, kui palju ma olen Norras ja kui palju mul on Eestis võimalus olla. Nii et ma võtan natukene selles mõttes sammu tagasi, et üritan ka natuke Eestis olla, et võib-olla oleks neid toredamaid hetki ka elus rohkem, mitte ainult siis seal ühes kohas olemine, pea maas surumine. Eks see võib-olla ideaalis peaks nii käima, aga võib-olla olen ka mingitel hetkedel tundnud, et pea väsib ära ja siis hakkavad seal omad probleemid. See ongi niisugune balansi otsimine, leidmine, aga ma usun, et selliselt võib-olla võiks hetkeseisus kõige paremini mul minna.

Kui palju sa siis Eestis tegema hakkad või mida sa siin tegema hakkad ja muutma hakkad?

Eestis suures osas jäävad ainult niisugused füüsilised treeningud. Loomulikult, kui ma siin olen nüüd mingid perioodid Eestis, siis tehnikatreening ja need ikka, aga ilmselt ma siin hüppama väga ei hakka ja panustan siis hüppe poolt rohkem Lillehammeris. Seda ma veel kahjuks ei oska täpselt öelda, kui palju ma olen nüüd Eestis ja kui palju ma olen Norras, sest meil ei ole veel detailset laagriplaani tulnud, aga kui see varsti tuleb, siis tuleb need otsused ära teha ja siis saab juba näha. Või saan ka ise leida, et kui palju on hea olla Norras ja kui palju on hea olla Eestis. Sellised mõtted on.

Jutud käivad, et sa püüad ka õppimisega hakata tegelema, et ühildada tulevikuks üht-teist ja hakata seda baasi looma. Räägi natuke sellest.

Tegelikult on see mõte juba pikalt olnud, tegelikult tahtsin juba peale Pekingi olümpiat minna, aga kuna siis ikkagi väga tugevalt olin seotud Norraga ja läksin veel rohkem sinna elama, kui ma varasemalt olin, siis kahjuks seda võimalust ei tekkinud. Nüüd pean tunnistama, et ma olen pigem oma karjääri lõpufaasis ja tuleb vaadata ka tulevikku, nii et võib-olla see ka pani mõtlema, et nüüd on see õige aeg teha see samme ära. Õppimine tegelikult pole mulle kunagi vastukarva olnud, pigem on lihtsalt olnud väga raske ühildada niimoodi, et sa elad teises riigis ja tahad Eestis õppida. Aga loodetavasti ma saan ikkagi sügisel natuke koolis käia, selle stardi ära teha, eks talv on ikkagi ju keeruline, palju sinna kooli jõuab… aga loodetavasti saab algust tehtud ja tegelikult ootan seda ka päris huviga.

Mida ja kus sa õpid?

Hetkeplaan on Tartu Ülikool ja eks mul endal on ka mõttes olnud Lennuakadeemia. Teen nüüd mais uuesti matemaatikaeksami, eks saab näha, kuidas see läheb ja siis saab mingid otsused teha, aga ma tunnen, et hetkel pigem ikkagi kipub sinna Tartu Ülikooli poole minema.

Vaata ka ETV spordisaate lugu: