Põhjaranniku peatoimetaja: jäähoki ühendab Narvas ja Kohtla-Järvel inimesi
Eesti jäähokimeistrivõistluste finaalseeria pakkus tänavu möllu nii jääl kui ka tribüünidel. Jäähoki fenomenist Ida-Virumaa tippmeeskondade näitel rääkis Vikerraadio spordisaates "Spordipühapäev" Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.
Kohtla-Järve Sk Viru Sputnik võitis kaks esimest kohtumist, aga Narva Paemurru spordikool viigistas kahe järjestikuse võiduga üldseisu. Pühapäeva õhtul Narvas toimunud otsustavas mängus jäi 3:1 peale Kohtla-Järve, kes krooniti 16-aastase vaheaja järel taas Eesti meistriks.
Finaalseeria ajal olid tribüünid Kohtla-Järvel ja Narvas paksult rahvast täis. Kohtla-Järve jäähallis toimunud seeria neljandas mängus püstitati Eesti hokiliiga publikurekord. Mängu vaatas üle 2700 hokisõbra.
Vikerraadio palus Põhjaranniku peatoimetajal ja kirglikul hokifännil Erik Gamzejevil iseloomustada Ida-Virumaa hokifenomeni. Muide, Erik Gamzejevi isa tuli omal ajal Kohtla-Järve Keemikuga kolm korda - 1970, 1972, 1974 - Eesti meistriks. Mis siis tõi sel aastal hokifinaalideks jäähalli massiliselt rahvast?
"Sel aastal langes kokku mitu asjaolu," rääkis Gamzejev "Spordipühapäevas". "Finaali jõudsid Kohtla-Järve ja Narva, mis on ajalooliselt kõvad hokikantsid. 1970. aastatel nende vahel tiitlite jagamine käiski. Üks aasta oli Narva peal, teine Kohtla-Järve. See on ajalooline taust, aga nüüd on olnud väga palju aastaid, kus Narva ja Kohtla-Järve pole omavahel finaalis mänginud. Need on ka suhteliselt lähedal asuvad linnad, hoki on mõlemas linnas populaarne, põnev mäng ja see ongi palju inimesi kokku toonud. Hoki on mõlemas linnas inimesi ühendav asi."
"Eks kõik inimesed tahavad saada positiivseid emotsioone, mis on ühendavad ja liitvad ning sel kevadel on selleks olnud jäähoki," lisas Gamzejev. "Mõlemad meeskonnad on ka amatöörhoki kohta näidanud head taset, kõik viis mängu olid põnevad ja kogu finaalseeria süžee põnevusfilmile omane. Mõlema klubi fännid on väga hästi organiseerunud, jäähallis ollakse pasunate, trummide ja lippudega, tehakse korralikku möllu."
Gamzejevi sõnul käiakse Ida-Virumaal hokit vaatamas ka siis, kui ei mängita meistritiitli eest. "Laias laastus keskmiselt 300-500 inimest, vahepeal võib-olla rohkem. See on Eesti võistkonnaalade kohta ju suhteliselt hea näitaja. Narva Transi jalgpallimeeskond meistriliigas tavaliselt nii palju pealtvaatajaid kokku ei too," sõnas ta.
Mida saaks aga teha, et ala Ida-Virumaal edasi arendada? "Hoki ei ole odav ala. Üks asi on see, et halle peab olema ja Narvas ning Kohtla-Järvel need on, on üritatud teha veel ühte halli ka Jõhvi, aga majanduslikult pole sellele leitud piisavalt tasuvust. Hoki on kallis ala ja selleks, et arendada välja tugevat klubimeeskonda, kes suudaks mängida ka profitasemel, jõudu pole. Varustus on kallis, jää on kallis, sõidud pikad," tõdes Gamzejev.
"Mängitakse head ja kiiret hokit, seda on huvitav vaadata ja kaasa elada. Kui võistkonnad on võrdsed, emotsioonid on üleval, on mäng huvitav. Hoki on ju nii Soomes, Rootsis kui Lätis väga populaarne ala ja loodetavasti kasvab see populaarsus aja jooksul ka Eestis," lisas ta.
Toimetaja: Anders Nõmm






