Mõistlik oleks rahuneda ja mõelda, mis elus laiemas plaanis tegelikult tähtsust omab ja mis mitte. Ehk on seejuures abi ka sellest, kui pöörduda teises ajas ja valdkonnas tegutsenud inimeste mõtete poole. Siinkohal võiks meil kainemat pilku elule pakkuda Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare saja aasta tagused mõtted.

Tammsaare üldist suhtumist sporti ilmestab ehk kõige paremini järgmine 1925. aastal kirjutatud lõik: "Mis aga spordisse puutub, siis eelistan puulõikamist pommitõstmisele või rusikavõitlusele, heinaniitmist või vilja rõuku panemist võistujooksmisele ja -hüppamisele. Kuid see on puht harjumuse asi, täiesti harjumuse asi. Ja võimaluse küsimus. Kui tahate – kapitali küsimus." (1, lk 551).

Spordi kui vaimse arendamise vahendist ei pea Tammsaare miskit. Rääkides teistest noorsoo arendamise võimalustest väljaspool kodu ja kooli, tõdeb ta kahetsusega, et "need on nagu meelega või kiuste sellised, et neist vaimse arenemise soodustamist loota oleks otse vägitöö" (2, lk 183). Ühena nendest võimalustest nimetab ta "sporti kõigis tema harudes, mida harrastatakse ja soovitatakse tervise pärast". Ta kirjutab: "imelikul viisil on enamasti ikka nõnda, et kui kellelgi on hästi terve keha, siis võib temal küll ka terve vaim olla, aga see vaim on vähe arenenud" (2, lk 183). Samas tõdedes, et "kui nii väga toonitatakse keha arendamist ja kasvatust, ega siis vist nii väga palju aega ei jää vaimu arendamiseks ja kasvatamiseks. Aga algavates kultuurides on nähtavasti vaimu arendada ja kasvatada palju raskem kui keha" (2, lk 183-184).

Modernse spordi tekkimisest oli Tammsaarel täiesti korrektne ajalooline teave. Ta kirjutab: "spordi euroopalik uuskodu on Inglismaal ja seal loomulikult sellepärast, et temas arenes kõige lopsakamalt ja järjekindlamalt see härrasinimene, kes vabanes kasulikust, hädavajalikust tööst. Et aga inimene ometi ilma töö ja tegevuseta elada ei saa, siis leiti pääsetee niisuguses töös, mis pole ei vajalik ega kasulik, vaid mis oleks ainult lõbus ajaviide. Sellena arenes sport kui hädavajalik töö ja tegevus neile, kel polnud tarvis midagi teha. Sport oli nii-öelda härraste töö, millel(e) ei kleepunud orja pitserit, s.t kasulikkuse, tulutoovuse pitserit." (3, lk 86-87).

Tammsaare teeb ka kindlat vahet professionaalse ehk rahalise tasu nimel tehtava spordi(töö) ja harrastusliku ja ajaviitelise amatöörspordi vahel: "seda inglaste ebakasulikku härraste tööd harrastab tänapäev kogu maailm …, ainult selle vahega, et inglane võtab sporti ikka veel enam-vähem tervistkohendava ajaviitena, teised aga sagedasti tõsise tööna, nagu maksetaks selle eest tasu ülespidamiseks. Sest pangem tähele: mitte Inglismaa pole rekordite maa par excellence, vaid mõned teised, isegi hoopis väikesed rahvad." (3, lk 87).

Tammsaare arvates on "inimesed enamasti alles kinni kas kehalise või vaimlise töö küljes eluülespidamiseks ja sellepärast ei osata ega saagi nad veel sporti võtta ajaviitena, vaid teevad temast raske töö, nagu seegi, millega nad end elatavad. Teevad rasket, pingutavat tööd, ilma et neile seda kuidagi vaja oleks, ehk olgu siis, et iseendale ja teistele teadmiseks ja tõenduseks: ka meie oleme juba härrasinimesed, sest ka meie pingutame oma lihaseid ebakasulikult, ebatulutoovalt, ainult ajaviiteks." (3, lk 87).

Tuues paralleele Vana-Kreeka ja Vana-Roomaga, kirjutab Tammsaare, et "kus võiduajamised (olgu loomadega või masinatega) ja võidujooksmised ning võiduhüppamised (ükskõik kas kahe- või neljajalgiste loomade vahel) ühes rekorditega hakkavad maad võtma, seal võib vääramata järeldada, et peab leiduma hulk niisuguseid rahvaliikmeid, kel enam vaja pole jõudu kulutada ülespidamise muretsemiseks. Neile vastavalt peab leiduma ka hulk orje – ükskõik missugune nende tänapäine nimetus –, kes oma ihurammuga peavad toitma iseendid ja omakseid ning lisaks veel hulk teisi, võhivõõraid; nimelt neid, kel on võimalik võidu ajada, võidu jooksta ja võidu hüpata" (4, lk 499-500).

Samas peab Tammsaare sporti üheks parimaks vaba aja veetmise vahendiks, kuid siiski lootes, et see ei muutuks raskeks tööks. Ta ütleb, et inimene tahab, maksku mis maksab, olla härrasinimene, kes viidab tervisekosutavalt oma aega, kuid samas küsib "aga milleks siis see hirmus pingutus rekorditeks tantsust kuni võidujooksuni" (3, lk 87). See ei ole ju kuidagi härrasmehelik, vaid pigem meenutab "orja, kes närib klaasi või nämmutab heinu, et saada selle eest pits viina" (3, lk 87).

Tulles Eesti konteksti, liigitab Tammsaare siin selleks ajaks juba esimesi juuri ajama hakanud spordi ilmselgelt kultuurisfäärist väljapoole jäävaks. Ta kirjutab 1924. aastal, et peale vabadussõda algas Eestis "kultuuriline triller-trallerdamine, tingeltangeldamine, kinotsemine, võidujooks ja võiduhüpped loomade ning inimeste vahel, …kes hüppab kõrgemale ja kes hüppab kaugemale – see on kogu kultuurilise olemise peatunnus" (4, lk 498).

Tammsaare märgib irooniliselt, et Eestis kipuvad spordis võidetud medalid muutuma kultuuritaseme näitajaks, ja seejuures veel toonitades, et rekordspordis suurrahvaste edestamist nähakse Eestis kui tõelist kultuuri tippu. Tammsaare arvates peaks siit otse vastupidisele otsusele jõudma rahvaste kultuurilise tasapinna suhtes. Ta küsib "kui suurrahvad, pealegi veel vanad spordimaad, rekordspordis väikerahvastest maha on jäänud, kas ei ole nad siis spordis üldiselt otstarbekohasemalt tegutsenud kui võitjad väikerahvad" (4, lk 498), ja oletab samas, et "suurrahvad on ehk sporti suuremal määral just sellena tarvitanud, milleks ta määratud – on tarvitanud teda kehakarastusena, kuna aga väikerahvad spordi kipuvad muutma mingisuguseks kehakatkestamiseks".

Viidates Eesti väiksele inim- ja raharessursile küsib Tammsaare, et kas "hirmus palju oma rahvuslikus kultuuris oleme edasi jõudnud, kui mõne asuniku poja või tütre õpetame võidu jooksma ja võidu hüppama ning ajalehist spordirekordeid silmas pidada?" (4, lk 500). Pehmendades oma küsimusi, on ta nõus isegi ehk uskuma, et olude paranedes võib võiduajamine ja võidujooksmine ka Eestis kõne alla tulla, kuid ühes ta jääb kindlaks "rekorditega kehakatkestamine ei vasta vististi mingisugustele oludele, see jääb alati omataoliseks tsirkuseks" (4, lk 501).

Mõeldes praegusele pingetest laetud olukorrale maailmas, on a(s)jakohane lõpetada ühe Tammsaare märkusega. Viidates spordi ja sõja seostele, teeb Tammsaare nimelt ettepaneku kuulutada sõda "üheks spordiharuks, nii et sport jaguneks kergeks, raskeks ja elukardetavaks, nõnda oleks sõda ilmast korraga kadunud ja sport kui kultuuriline nähtus leiaks rohkem loomulikku pinda elunaba katkestamiseks" (4, lk 502).

Allikaviited

1. Tammsaare, A. H. Midagi ajakohatut kultuurkapitali puhul. Kogutud teosed, 16. köide, lk 549-560. Eesti Raamat, 1988.
2. Tammsaare, A. H. Meie noorsoo arengust. Kogutud teosed, 17. köide, lk 181-185. Eesti Raamat, 1990.
3. Tammsaare, A. H. Tööst, mängust ja igavusest. Kogutud teosed, 17. köide, lk 83-88. Eesti Raamat, 1990.
4. Tammsaare, A. H. Kultuurist ja muist niisugusist asjust. Kogutud teosed, 16. köide, lk 498-502. Eesti Raamat, 1988.