"Mul ei olnud absoluutselt aimu, mida tegema lähen ja mida see endast kujutab. Alustades esimesest võistlussõidust Pärnus Porsche Ringil, kus esimene sõit oli kohe lausvihmaga," meenutas Mäeots intervjuus Vikerraadio hommikuprogrammile.

"Mul ei olnud selle vormeliga mitte ühtegi kogemust märjal rajal ja kohe tuli pea ees vette hüpata ja õppima hakata. Aga võib-olla kõige eredam on ikkagi viimane võidusõit Riias Bikernieki rajal, kus ma esimest korda terve hooaja jooksul lõpetasin kõik sõidud, sest vormel pidas vastu."

"Ma reaalselt tundsin seda õnnetunnet, et vau, ma kihutan, mu vormel teeb minuga koostööd ja ma olen ka üpris kiire. Mis sest, et ma ei ole saanud väga palju harjutada," jätkas võidusõitja.

Eraldi treenida aga väga ei saagi. "Estonia vormeliga ja üldse Historic sarjas sõites ei ole treenimine nii võimalik. See on su oma vastutus, kui lähed sellega treenima. Sest see auto võib lihtsalt ära laguneda," selgitas ta.

"Pigem neid autosid hoitakse ja treenitakse võimalikult vähe. Aga võidusõidukogemus on ikkagi oluline. Võimalus on kõigega treenida, kardiga... muidugi selle vormeliga ka, aga siis on oht, et pead peale treeningut nädal või kuu putitama."

Naisi võistleb autospordis tunduvalt vähem kui mehi. "Mehed on hulljulgemad. See on nende põhiline eelis," võrdles Mäeots. "Naisterahvad natuke mõtlevad tagajärgede peale ja ei võta nii suuri riske. Aga kui kiiver läheb pähe, siis ju keegi ei näe, kas selle kiivri all on tüdruk või naine. Rajal on kõik võrdsed."

Sellest hoolimata on tal mitu samast soost konkurenti ja tulemas on ka lisa. "Mingi info liigub tõesti jah. Isegi üks tütarlaps, veel noorem kui mina, hakkab tõenäoliselt ka sellest hooajast sõitma. Mingid kuuldused on, et tuleb neid veel."

Tema ise jõudis ala juurde juba varajases lapsepõlves. "Nii palju kui mäletan enda lapsepõlve, siis kõigega, millega oli võimalik sõita, sellega tahtsin sõita," meenutas Mäeots.

"Ma usun, et tehnikahuvis on osaliselt süüdi kindlasti mu isa, kellega koos käisime võidusõite vaatamas. Tema putitas kogu aeg mingeid autosid, mina olin kõrval, vaatasin. Teine süüdlane on kindlasti minu armas vanaisa, kes õpetas mind juba siis autot juhtima, kui mul veel jalad pedaalideni ei ulatunud. Ma veetsin vanaisaga suurema osa lapsepõlvest, põhitegevus oligi autoga sõitmine."

Vormelisõidus tunneb ta end seejuures turvalisemalt kui tavaliikluses. "Need on ikkagi üpris erinevad asjad, aga ma ikkagi millegipärast arvan, et vormeliroolis," võrdles võidusõitja. "Sest kõik võidusõitjad ju teavad, mis on need riskid."

"Võistlusolukorras võib ka väga intensiivseks minna, aga ikkagi ma tean, et juhid, kellega koos ma sõidan, teavad, mida nad teevad. Aga tavaliikluses ma seda ei tea."