Eesti spordis astuti märtsi keskel küllaltki märgiline samm, kui allkirjad sai kuuepoolne hea tahte memorandum - dokumendi eesmärk on parandada Eesti tippsportlaste võimaldusi ühildada sportlaskarjäär ja kõrghariduse omandamine.

Ajakirjanduses mõningast kõlapinda leidnud kokkulepe annab kuni 150 Eesti tippsportlasele võimaluse õppida kõrgkoolides paindlikel tingimustel. Õppekava saavad nad tasuta läbida kahekordse nominaalajaga – nii jääb rohkem aega ka sportlaskarjäärile keskendumiseks. Selline muudatus maksab raha ja kõrgkoolid panustavad niiöelda tasuta ainepunktidega.

Kokkulepe peaks rakenduma alates õppeaastast 2027/28. Memorandumile kirjutasid alla haridus- ja teadusministeerium, kultuuriministeerium, Eesti Akadeemiline Spordiliit, Rektorite Nõukogu, Eesti Olümpiakomitee ja Sisekaitseakadeemia.

Laiemast perspektiivist vaadelduna on muudatus esimene samm pikemal teekonnal, millega loodetakse ülikoolid Eesti spordisüsteemi senisest sisulisemalt integreerida. Et kogu spordimaastikku tugevdada. Ettevõtmist veab eest Eesti Akadeemilise Spordiliidu president ja TalTechi prorektor, omaaegne kettaheitja Hendrik Voll.

"Minu üllatuseks ei ole see teema olnud aktuaalne. Ükski olümpiakomitee viimastest presidentidest ei ole seda teemat tõstatanud ja kui nüüd sügisel läksime Kersti Kaljulaidiga rektorite nõukogusse, siis üllatavalt kiiresti leidsime ühise keele. Olen väga tänulik kõikidele rektoritele, et mõistmine tekkis kiiresti. Et neil on võimalus, soov ja tahe Eesti spordile ja noortele anda hea võimalus," ütles Voll Vikerraadiole.

"Esimene võimalus, hea tahe, et teeme selle ära, tuli kiiresti. Aga vahepeal oli päris palju seletamist. Rektorid võtsid poliitilise otsuse vastu, aga edasi liikus see sõnum ülikooli masinaruumi, õppeosakondadesse. Kui hakati mõtlema sellele, mis dokumendid on vaja ringi teha, siis tekkis ideoloogiline küsimus, mis oleks võib-olla kogu ettevõtmise katkestanud. Kui nüüd vaatame, kui suure asja Eesti spordile oleme kokku leppinud, siis näiteks Kunstiakadeemia ei paku ühelegi kunstnikule osakoormusega tasuta õpet.

"Nüüd oleme spordirahvale valmis seda pakkuma. See tekitas ühel hetkel debati, et miks sportlased on rohkem eelisseisus kui kunstnikud, muusikud, insenerid, arstid, õpetajad," jätkas ta.

Voll täpsustas, et ülikoolid ei loo sportlaste jaoks uusi õppekohti ja nad peavad kõrgkooli sisse saama teistega võrdsetel tingimustel. Praegusel hetkel on memorandum mõeldud Eesti tudengitele, aga tulevikus võiks seda süsteemi laiendada ka välistudengitele.

"Väga loodan, et siit avaneb laiem jätkudebatt. Üks asi on, et noored saavad õppida, aga ülikoolidel ja rakenduskõrgkoolidel on valmisolek oluliselt rohkem panustada täiskasvanute sporti. Minu meelest lahti mõtestamist vajab kogu süsteem. Laste ja noorte sport on meil hästi tasustatud, hästi korraldatud, aga 90 protsenti olümpiaalade U-20 medalivõitjatest lõpetab teadliku sportimise peale gümnaasiumi lõpetamist. Aga ülikoolidel ja rakenduskõrgkoolidel on siin huvi täiskasvanute sport laiemalt ette võtta ja miks mitte teha Eestis süsteem, et ülikoolide spordiklubid hakkavad edaspidi vastutama spordi eest. See võiks tähendada, et ülikooli astudes saaksid nad vastava ülikooli spordiklubi liikmeteks ja hakkaks esindama oma ülikooli," rääkis Voll.

Volli mure Eesti spordi osas on laiem. Ta toob ikka ja jälle välja, et gümnaasiumi järel jätab valdav osa noori sportliku tegevuse senisel kujul katki. Volli murelikes, kuid lahendusi otsivates arvamustes esinevad üsnagi hinge kriipivad laused nagu näiteks "Nelja suurema ülikooli spordiklubid tegutsevad väljaspool Eesti spordisüsteemi" või "Eesti riigis pole üliõpilassporti sisuliselt olemaski".

"Tegelikult Eestis ülikooli spordiklubid on spordivälised süsteemid, aga meil on soov alustada debatti, kuidas ülikoolide spordiklubid saaks integreerida Eesti spordisüsteemi. Järgmise sammuga võiks kokku leppida, milliseid spordialasid hakkame Eestis arendama. On need olümpiaalad, traditsioonilisemad olümpiaalad, uuemad olümpiaalad?" rääkis ta.

"Üliõpilasspordil ei ole hetkel vastutajat. Vastutus lõppeb ära sisuliselt gümnaasiumiga, haridus- ja teadusministeerium vastutab kuniks noored lõpetavad gümnaasiumi ja üliõpilasspordi eest ei vastuta mitte keegi. Tartu Ülikoolil ja teatud määral Tallinna Ülikoolil on mingil määral vastutusvaldkond, treenerikoolitus ja sporditegevus, nendel on veel moraalne kohustus spordi eest hea seista. Tallinna Tehnikaülikoolil on inseneriõpe, majandusõpe ja mõned valdkonnad veel, aga sport sinna ei kuulu. Tahaksime ise panustada ja loodame, et meil tekib hea koostööpartner, kellega neid plaane paika panna," lisas Voll.

"Ilmselgelt EOK meid toetaks, aga raha Eesti spordisüsteemis on niigi vähe. Kui nüüd integreerida ülikooli spordiklubid sinna süsteemi, siis pott laieneb veelgi. Me tahaks, et spordi vastutus ülikooli tasemel laieneks näiteks kaitseministeeriumi vastutusvaldkonda. Kaitseministeeriumiga on meil koostöö väga hea, igal aastal toimuvad mitmed õppused ja koridorid on õpilastest hõredad. See on ju kaitseministeeriumi huvi, et noored tegeleks spordiga ja oleks heas vormis."

Konkreetsema ideena käis ta välja lasketiiru rajamise TalTechi juurde. "15 olümpiakulda jagatakse välja laskespordis, läheks ju hästi kokku," ütles ülikooli prorektor.

Voll: kui rektor ei näe spordis väärtust, ei saa üliõpilassport sentigi

Kui vaadata Eesti spordimaastikul ringi, siis ülikoolid paistavad päris hästi välja, eriti näiteks pallisportides. Mida siis Voll mõtleb, kui räägib, et neid ei kaasata laiemasse spordisüsteemi?

"Tehnikaülikooli näitel hoian teinekord hinge kinni, et hetkel Tallinna Tehnikaülikooli sport elab hiilgeaegu, aga see on kõik tänu sellele, et koolil on rektor, kes armastab sporti. Oleme ülikoolina sel seisukohal, et osaleme korvpalli Eesti-Läti liigas, võrkpalliga Balti liigas, aga see võib tegelikult väga kergesti muutuda," vastas ta.

"Kui järgmistel rektorivalimistel on edukas keegi, kes pole spordilembeline, siis ühe aastaga võivad rahad ülikooli spordiklubilt kaduda. Me eraldame ju rahasid teadlastele mõeldud tegevuste arvelt."

"Iga aasta on debatt, kas toetada spordiklubi ja läbi selle tiime, või ehitada betoonilabor. See raha tuleb Eesti teadusest, mitte spordist. Ja raha tuleb nii kaua, kuni eesotsas on sporti väärtustav inimene. Kui rektor ei näe spordis seda väärtust, siis sisuliselt Eesti spordisüsteemis ühtegi senti ei tule," lõpetas Voll.