Maailm on erutusseisundis, Eesti on erutusseisundis – poliitikast muude eluvaldkondadeni. Õhustik kisub vägisi mürgiseks.

Kaitseväe endine spordiülem Heino Märks kogub allkirju, et Eesti Olümpiakomitee erakorralisel (või korralisel) üldkoosolekul oleks päevakorras president Kersti Kaljulaidi umbusaldamine. 23. märtsi õhtul Kanal 2 saates "Silmast silma" andis teada oma kavatsusest Märksi aktsiooni allkirjaga toetada olümpiavõitja, EOK täitevkomitee liige Erki Nool.

Lisaks esitas Märks 23. märtsil EOK-le teabenõude, mille alusel soovib saada informatsiooni olümpiaorganisatsiooni avalike vahendite kasutamise kohta.

Kui see pole mürgine õhustik, mis see on?

Kirgi on kütnud Tõnis Sildaru isiku ja staatuse ümber toimuv. Treener või mitte? Treenerite kutsesüsteemi üles ehitanud Kristajn Port on arvanud: "Ta pole treener, kuigi võib treenerina välja paista." Teisisõnu, puudu on vastav paber.

Millest kõnelevad faktid? Tõnis Sildaru juhendamisel kasvasid olümpiamedalistideks tema tütar Kelly ja poeg Henry. Jah, 2019. aasta suveks oli Kelly jaoks isa juhendamisel jätkamine mõeldamatu. Aga tollesama 2019. aasta veebruaris oli ta tulnud pargisõidus maailmameistriks ja oli selleks ajaks võitnud sama ala kolmel korral nii MK-etappidel kui ka X-mängudel.

Henryle on isa meetodid sobinud tänaseni. Ta on Kellyst neli aastat noorem ja võib eeldada, et isa Tõnis on aastate jooksul juhendajana arenenud ja vahest ka nii mõndagi ümber hinnanud.

Kelly Sildaru oli 17-aastane, kui välistas jätkamise isa Tõnise juhendamisel. Norra jooksuässad vennad Ingebrigtsenid olid täismehed, kui teatasid, et lõpetasid koostöö treenerist isaga, sest isa oli käitunud nendega pikka aega vägivaldselt. Nad kasutasid seejuures sõnu "agressiivne", "kontrolliv", "vägivaldne". Niiviisi on iseloomustatud ka Tõnis Sildaru. Ja see on tõsine mõttekoht. Maailm on väike.

Ühtaegu tõdegem, et Tõnis Sildaru ümber toimuv on hägustanud Henry medalivõitu ning puudutab laiemalt ka EOK otsustusi ja tegevust.

Nii või teisiti iseloomustavad spordi seisu ja staatust olümpiamedalid. Vaadelgem 2020. aastaid.

Esmalt suvemängud. Tokyo 2021: Eesti epeenaiskond pälvis kulla, Katrina Lehis individuaalturniiril pronksi. 2024. aastal jäime Pariisis medalita.

Talimängud. Peking 2022: Kelly Sildaru pronks vigursuusatamise pargisõidus. Milano-Cortina 2026: Henry Sildaru hõbe rennisõidus.

Mõlemat kõneksolevat ala on saatnud probleemid. Vehklemise nägu on sisevõitlused ja inetud intriigid moonutanud aastakümneid. Alles hiljaaegu teatas oma tagasiastumisest alaliidu president Alar Eiche, keda plaaniti umbusaldada. Katrina Lehis on käinud alaliiduga kohut. Ja nii edasi.

Sellises ajas ja ruumis kulgeb ka Eesti sport. See on inimeste maailm kogu oma ilus ja inetuses.