Heino Märks on hakanud koguma allkirju, et umbusaldada EOK presidenti Kersti Kaljulaidi. Kas me oleme siin sellepärast, et see on ikkagi Henry Sildaru treeneri, Tõnis Sildaru personaalküsimus, mis on kuidagi paisunud suureks või meil on Eesti spordijuhtimises laiem probleem?

Probleem on laiem. Ütleme, et Sildaru juhtum oli päästik, mis tegelikult jõudis laiema publikuni. Aga käärimist oli juba ammu. Kui Kersti Kaljulaid intervjuus ETV-le ütles, kuidas Heino Märks teab minu juhtimisstiili, siis sellest oli ju juttu juba eelmise aasta oktoobris, kui Õhtuleht tegi põhjaliku artikli, rääkis juhatuse liikmetega ja seal oli juba rahulolematus. Liiga palju võimu, liiga palju autokraatiat, ei räägita juhatusega läbi, kuni selleni, et Minu Sportlane lansseerimisest said juhatuseliikmed teada tegelikult meedia kaudu.

See on siis juhtimise küsimus või põhimõtteliste valeotsuste küsimus? Sest tegelikult kui me nüüd rahulikult vaatame, ega liiga palju aega pole antud sellele EOK praegusele juhtkonnale.

Poolteist aastat. Aga tegeliku põhjuse ja kõige suurema põhjuse tõid välja Joosep Susi ja Ott Järvela oma saates, kus nad esimest korda käisid välja, et Kersti Kaljulaidi võidaks umbusaldada. Ja peamine põhjus on see, et EOK-d ei juhita ülevalt alla. EOK president ei ole ülemus, vaid on sportlase teener, nagu on kõik ülejäänud – alaliidujuhid, treenerid, hooldemehed, arstid, kõik. Kogu süsteem peab tegelema vaid sellega, et sportlane suudaks võita medaleid ehk siis täita oma unistusi. Paraku see nii ei ole.

Ja mis veel on välja toodud, kui ma räägin inimestega, spordirahvaga ja kellega iganes, on see, et EOK on läinud liiga laiaks. Tegutsetakse kõigiga ja tegelikult seda sporti on jäänud üha vähemaks ehk siis see, millele tegelikult organisatsioon peab keskenduma. Pärast selle Märksi umbusaldusavaldust kirjutas Kersti Kaljulaid pika traktaadi, mida ta on pooleteist aasta jooksul ära teinud. Ja seal oli kõik alates sellest, et spordiseadust hakatakse muutma, mingit treenerite seadust, valge kaardi päev, kuni selleni, et, et nüüd sõidetakse Škoda elektriautodega. See on kõik tore, aga kogu selles loos, kogu selles pikas nimekirjas oli sporti äkki üks, võib-olla kaks punkti.

Ja siis on järgmine probleem, tõsine probleem ja mida nüüd tõesti kõik alaliidud tajuvad. Team Estonia sai kaks miljonit juurde, aga raha millegipärast napib, kuhu on see raha läinud? Toon näite: oktoobrist lõpetati ära EOK noorteprogramm ja see raha kanti üle alaliitudele, et nad saaksid ise otsustada, kuhu need summad lähevad. Oktoobris lõppes ja kanti üle jaanuaris ehk siis kaks kuud jäi vahele. Sportlased, noored sportlased, kes olid eeldanud, et nemad saavad seda raha, olid kaks kuud ilma. Kuhu see raha läks? Järgmine on see, et mõistuse piires on EOK tippspordikomisjon teinud alati erandeid ehk siis maksnud kas C- või B-kategooria toetusi väljaspool kriteeriume. Nüüd on täpselt paigas, näiteks C-kategooria MM-i kahekümnes koht, oled 22., kõik.

Ehk liiga Excel?

Jah, on mindud Exceli peale. Enne leiti selleks raha, et teha erandeid. Nagu Kristjan Ilves ja Maicel Uibo, nemad olid ju erandid. Aga nüüd Ralf Tribuntsov ei ole erand.

Sinu jutust tuleb välja, nagu kõik oleks justkui valesti ja probleem, aga ennegi on ju tehtud EOK-s asju, mis spordirahvast on vihastanud. Miks me ikkagi nüüd sellest kuidagi nii jõuliselt räägime? Kas tõesti siis erakorraline üldkogu on see, mida Eesti sport praegu vajab?

Aga sellepärast, et spordirahvas on lõhenenud ja seal on suured probleemid. Võtame kasvõi selle Sildaru. Priit Pullerits eile kirjutas väga hea artikli, kus ta ütles, et parima treener valimisel ehk et Tõnis Sildaru ei saa määrata, kuna tal puudub treenerikutse, kaotab EOK niikuinii, sest ta ei suuda takistada rahvast, kes kindlasti valib Tõnis Sildaru parimaks treeneriks. Seda teevad ka ajakirjanikud, ilmselt. Ja kuidas me nüüd siis käitume? Siin on probleemid. EOK, sportlaste ja alade vahel on ka erimeelsused – ühed on Kaljulaidi poolt, teised on vastu. Seda ei ole kunagi varem olnud. Kindlasti lugeda Delfist, eile ilmus noore laskesuusataja kommentaar ja võtame nüüd seda tõsiselt. Mina olen ajakirjanik, ma võin rääkida, mida tahes, mind see tegelikult sügavalt ei puuduta, täpselt sama on ka alajuhtidega.

Aga seal räägib sportlane ise?

Seal räägib sportlane ise ja ta toobki ära just selle, et sportlast ehk siis teda ei teenindata ega väärtustata presidendi poolt piisavalt. Iga sportlase ainukene ja suur eesmärk on medal, aga nüüd me oleme loonud olukorra, kus me peame piiluma medali taha ja tekitab ju küsimusi, kas see on ikka õige medal. Kas ei ole kuskilt mingi väärkohtlemise kaudu saadud medal? Sportlast ei toetata, nii nagu teda peaks toetama. Ma ei tea, kuidas see konflikt lõpeb, kas umbusaldatakse, ei umbusaldata, aga igal juhul on see Eesti spordile halb. Sest kui ei umbusaldata, siis see käärimine ju kestab veel kaks ja pool aastat, see käärimine ei lõppe.