Kui tihti te mõtlete tagasi sellele hetkele aastal 2008 Pekingis, kui te heitsite selle kullaketta?

Ausalt öeldes ega väga palju ei mõtle. Kindlasti on see minu kõige kirkam sportlik saavutus, aga sellele võistlushetkele ma väga palju tagasi ei vaata.

Ei näe unes, kuidas te heidate seda ketast ja see ei lähe mitte kusagile või läheb publikusse?

Ei, õnneks selliseid unenägusid pole kunagi olnud, kuna erinevaid medalivõite on karjääri jooksul olnud päris palju.

Kus see olümpia kuldmedal praegu on?

Olümpiakuld on Tartus Spordi- ja Olümpiamuuseumis. Kõigil huvilistel on võimalik seda sinna vaatama minna ning enamiku meie olümpiavõitjate medalid on seal kõigile vaadata.

Te ei ole käinud oma medalit vaatamas, astunud sisse, noh lihtsalt et pilk peale heita, et on sellega ikka kõik korras?

Ma usaldan neid. Pigem tunneb poeg kodus aeg-ajalt muret ja küsib, et issi, kaua sa seda medalit seal muuseumis hoiad, tahaks, et see oleks kodus.

Kui seda medalit ei oleks tulnud, kui olümpialt poleks üldse mingit medalit tulnud, kas teie sportlasekarjäär oleks siis teie jaoks ebaõnnestunud?

Raske öelda. Minu suur unistus oli olümpiavõit. Kui ma aastal 2000 oma teekonda unistuse poole alustasin, oli olümpiavõit selge eesmärk, mille nimel ma igapäevaselt vaeva nägin. Nüüd hiljem saan öelda, et karjäärist jäi näppude vahele 11 erinevat tiitlivõistluste medalit: olümpiakuld, olümpiapronks, maailmameistritiitel. Mind saatis tiitlivõistlustel pikaaegne edu, aga muidugi, kui oleks olnud ainult hõbedad ja pronksid, siis oleks kindlasti natukene kripeldanud.

Aga kuidas näeb välja üks hea kaotamine?

Hea kaotamine... Mul on tuua kaks isiklikku näidet väga heast kaotusest. Esimene hea kaotus oli 2005. aastal, kui võitsin Helsingi maailmameistrivõistlustel oma esimese hõbemedali. Juhtisin kuni viimase vooruni, aga Alekna (Virgilijus Alekna, Leedu kettaheitja- Toim.)  heitis minust viimase katsega mööda ja püstitas ühtlasi maailmameistrivõistluste rekordi üle 70-meetrise kaarega. Kuna see oli minu esimene tiitlivõistluste medal, oli see minu jaoks igal juhul võit. Mõnele võib-olla tundus, et see oli kaotus, aga ma ei olnudki tol hetkel veel maailma parim ning see oli minu jaoks igati õiglane koht, kus olla.

Ja siis, kaks aastat hiljem, 2007. aastal, minu viimane võistlus enne maailmameistrivõistlusi, mis toimusid Jaapanis Osakas, olid meil Aleknaga karikavõistlused Leedus, kus ma samamoodi täitsa turvaliselt juhtisin ja viimases voorus hakkas asju juhtuma ja Alekna siis põrutas seitsekümmend üks ja pool meetrit. Mina vastasin küll 70 meetri ja 80 sentimeetriga, aga jäin teiseks. See oli samuti oluline ja hea kaotus, sest andsin signaali, et järgmine kord läheb juba teisiti ja läkski, maailmameistriks tulin mina ja tema ei saanudki medalit.

Iga medal on Eesti jaoks väga suur asi, sest eestlasi on vähe. Kui me näeme sportlast edukalt esinemas, siis me kõik samastame ennast temaga ja meil on talle kohe meeletud nõudmised. Ta peab olema parim. Kas selline asi ei kurna, kas ei teki mõnikord tahtmist öelda, et kuulge, minge liigutage ennast ise ja näidake, mida te ise teha suudate?

Eestlased ei ole väga pealetükkivad. Selge see, et sind vaikselt jälgitakse, kui sa kuskil liigud ja kuna ma ei ole kõige väiksemat kasvu inimene, on mul keeruline märkamatuks jääda. Juba enne, kui need suured võidud tulid, sõnastasime ja mõtestasime Raul Rebasega enda jaoks väga selgelt, et sport ei ole ainult medal ja tulemus. Mina võtsin endale väga selgelt ka sotsiaalse rolli: olla noortele eeskujuks, et nad saaksid minu kogemustest ja põhimõtetest toetust. Need põhimõtted, mida me ka minu raamatus "15 sammu võiduni" propageerisime, olid tegelikult lihtsad elulised tõed, mis sõltumata valdkonnast peaksid aitama inimesel kasvada normaalseks inimeseks.

Olukorras, kus meil iga medal arvel, tuleb meil praegu hoopiski kaasa elada perekond Sildarude saagale. Kas teile ei tundu, et see perekond vajaks abi, näiteks riiklikku lepitajat. Kas Eesti Olümpiakomitee ei võiks oma lepitaja välja pakkuda? Ütlen ausalt, kõrvaltvaatajana meeldiks mulle selle pere medalitest palju rohkem, kui nad ära lepiks. Eriti praegusel ajal, kus kõik on kõigiga tülis. Nendel medalitel on pipra maitse juures.

Jah, selge see, et eks me kõik tahaksime sellist õnnelikku lõppu. Nii palju, kui seda kõike on lahatud, saame aru, et seal ei ole ainult üks probleem, vaid väga erinevad probleemid ja kihid. Kui me võtaksime iga temaatika eraldi välja, siis selleks on täiesti olemas instantsid, kes selliste kokkulepetega tegelevad. Tänaseks on asi läinud väga mitmekihiliseks ja keeruliseks, seega on raske näha, et seal head lõppu saab olla. Aga vähemalt nagu muinasjutus, tahame me alati, et asi kuidagi positiivselt lõppeks.

Oma olemuselt on sport valdkond, mis pakub pigem häid emotsioone, ja oleks väga tore, kui see lugu saaks mõistliku lahenduse. Lahendus võiks olla selline, et saaksime siit kuidagi paremini edasi minna.

Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid on ka hetkel lõkkes, tema vastu kogutakse allkirju ning olümpiavõitja Erki Nool on talle ette heitnud, et ta ei surunud Tallinnas toimunud pidulikul vastuvõtul Henry ja Tõnis Sildarul kätt. Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult Sildarud ise ei tahtnud temaga kätt suruda või mis seal toimus?

See oli eelnev kokkulepe. Kindlasti Kersti ei valinud seda teed, et ta kätt ei suru. Jah, Erki on samuti julgete väljaütlemistega ja täna meil siin allkirjade kogumine tõesti käib. Eks paistab, kuhu see viib, aga tõesti, ega meie spordipere täna päris ühte jalga ei käi.

Kas see on äkki pigem hea, et kui meil on etteheiteid sellele, kuidas sportlasi treenitakse, siis olümpiakomitee president sekkub, sest meil on ju moraalsed väärtused?

Jaa, ma arvan, et sport on oma olemuselt päris palju muutunud. Seda reguleeritakse oluliselt rohkem ja pööratakse tähelepanu asjaoludele, millest 30 aastat tagasi keegi väga ei hoolinud. Kui me räägime täna turvalisest spordist ja laste heaolust spordis, siis need on olulised teemad, millele tuleb suurt tähelepanu juhtida. Me näeme, kuidas mõni edukas sportlane, hoolimata oma edukast karjäärist, on hiljem hädas. Üks hea näide on Michael Phelps (USA ujuja-Toim.), kes on ju üks dekoreeritumaid olümpiasportlasi...  tegelikult võivad suitsiid ja edu olla aeg-ajalt vägagi seotud. Ja selles mõttes on väga oluline kasvatada noori inimesi võimalikult eluterves keskkonnas.
Me peame jõudma sinna, et see ei tohi kunagi olla kellegi teise soov – kui keegi valib enda jaoks spordi eneseteostuse valdkonnaks, siis peab see toimuma väga selgelt tema enda soovil.

Ma saan aru, et president Kersti Kaljulaid on tegelikult juba enne Sildarude lugu kogunud endale parajalt palju vaenlasi ja see Sildarude asi võib olla ettekääne temast vabanemiseks? Kui mõelda, kes kõik praegu omavahel jagelevad, siis piltlikult öeldes on alfaemane läinud laupkokkupõrkesse alfaisastega.

Jah, eks Kersti on oma olemuselt alati olnud selline otseütleja ja pahatihti see inimestele ei meeldi. Ma arvan, et laiemalt ongi meie ühiskond päris tugevalt polariseerunud ning kui mõni suur teema õhku tõuseb, siis otsitakse väga tihti ventiili, kust oma frustratsiooni välja elada.

Kas tagantjärele vaadates ei ole teil tunnet, et Eesti Olümpiakomitee asepresidendi kohta vastu võttes olete sattunud kuhugi, kuhu te võib-olla sattuda ei oleks tahtnud – nii palju intriige ja pingeid?

Eks elu on kord selline, et alati pole võimalik asju nii teha, et kõik oleks positiivne ja päikesepaisteline. Aeg-ajalt tulevad ikkagi tormid ja tuuled, sajab vihma. See on paratamatu eluosa ja pigem on oluline see, et kui me suudame nendest olukordadest kuidagi tugevamalt välja tulla või leida ühiseid laiemaid kokkuleppeid, siis on need kokkupõrked vajalikud.

Me rääkisime sellest, et noori inimesi tuleb treenida nii, et pärast medaleid oleks võimalik elada normaalset elu. Maailm on muutunud väga karmiks ja sport on äri. Kas alaealiste treenimine tippsportlasteks on üleüldse veel eetiline tegevus?

Vaadates, mis spordimaastikul toimub, on erinevaid vanusepiire nihutatud. Iluuisutamine on olnud väga noorte sportlaste pärusmaa, aga ka seal on tänaseks vanusepiirid ülespoole nihkunud. Kogu selles protsessis on hästi oluline lapse enda tahe ning siin tuleb selgelt mängu treeneri pedagoogika – oskus näha ja julgustada, mitte suruda ega hirmutada.

Kõige lihtsam distsipliini saavutamise vahend on kõrgendatud hääletoon, hirm ja positsioon. Kui me noori treenime ja inspireerime seadma eesmärki jõuda oma alal maailma tippu, tuleb seda teha nii, et see on lapse enda tahe. On näiteid, kus mõnele piisab ühest medalist ja ta astub kõrvale, ning me peame selle inimese otsuseid austama. Mõni tahab veel ja veel, mõnele piisab ühest ning võib-olla on mõnele ka see üks kogemus piisavalt õpetlik, nii et talle sellest aitab. Lapse enda tahte osas kokkuleppe saavutamine on hästi oluline.

Mida teha selliste lastega, kelle pealt on näha, et nad on paduandekad, kuid nad ei viitsi trenni teha? Mäletan ühte isa, kes maksis oma tütrele, et too läheks jooksutrenni, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuigi tüdruk oli paduandekas.

Siin pean kuulajat võib-olla kurvastama – kui vaatame statistikat, siis absoluutsesse tippu jõuab vähem kui üks protsent elanikkonnast. Ükskõik, kui palju me kõrvalt tahame, soodustame ja välist motivatsiooni süstime, valivad need inimesed ühel hetkel ikkagi midagi sellist, mis neid tõeliselt südames kutsub. Välise motivatsiooniga on võimalik lühiajalist edu saavutada. Kõik peaksid enda tasemel korra mõtlema: kui me ise midagi ei taha, siis kas see on on jätkusuutlik rohkem, kui mõni aasta?

Lapsevanemana saan ma sellest hästi aru – mul on siiamaani suur korvpallipisik ja olin väga pettunud, et minu poeg ei arva korvpallist suurt midagi. Pean aga aktsepteerima, et see on tema soov ning keegi ei taha siin elus teha midagi vastumeelset.

 Aga teistpidi jälle, kui on laps, kes tohutult tahab võita, teeb selleks kõik, kuulab treenerit, ärkab kell kuus hommikul, teeb oma esimese jooksu ja ei saavuta mitte midagi... Aga ta on andetu, ta on väga tundlikus eas, kuidas sellise lapsega käituda?

Tegelikult on sport minu meelest oma olemuselt eluoskuste hea õpipolügoon – spordis on võimalik proovida uuesti ja uuesti. Laste puhul, kes väga tahavad, on kindlasti treeneri ja lapsevanema roll selgitada, mis on üldse oluline. Kõik me teame, et kestvuse mõttes on sport suhteliselt lühike periood kogu meie elust ning pärast seda medalivõitu ootavad meid elumerelained. Ka seal on vaja edukalt hakkama saada.

See võib olla lihtsalt üks eluetapp, kus meie unistused ei täitu, aga samas võib mõnest lapsest, kes kunagi unistas olümpiavõitjaks saamisest, saada tulevikus suurepärane treener, füsioterapeut või mänedžer. Spordivaldkonnas on tänasel hetkel väga palju erinevaid rolle, kus on võimalik oma unistus teoks teha. Näiteks minu treener Vésteinn Hafsteinsson (Islandi kettaheitja, kettaheitetreener-Toim.) ei võitnud kunagi olümpiamedalit, aga ühel hetkel oli ta maailma üks parimaid kettaheitetreenereid, nii et võimalusi on väga erinevaid. Aga ma arvan, et see võit kahjuks kõigile ei ole ette nähtud.

Teil on ikkagi hea tunne nüüd ühes olümpiakullaga läbi elu minna?

Jah, aga eks elu veeretab ikka jälle uusi väljakutseid. See võit annab südamesse rahulolu mingiks hetkeks, aga sportlikus mõttes ei ole mul põhjust millegi üle kahetseda, et midagi jäi saavutamata. Sain oma kõige kirkama medali kätte ja kuigi tahtsin ka teist olümpiakulda, siis seda ei tulnud. Aga nagu ütleb Eesti vanasõna: parem varblane peos kui tuvi katusel.

Rääkides veel lastest tippspordis, siis paljud alad ju ongi sellised, et treenima peabki lapsena ja su parim tulemus võib-olla tulebki lapsena. Iluuisutamisest sai siin räägitud, aga on ka iluvõimlemine ning tegelikult neid alasid on veel. Siin tekib küsimus, et laps võib ju ise tahta, aga sa võid ju alati teda mõjutada nii, et ta justkui ise tahab. Pärast, kui ta on 25, mõtleb ta ümber ja leiab, et ei tahtnud ikkagi seda kõike ja lapsepõlv jäi ära.

Hea paralleel on Vanessa Mae, kes oli noor ja talendikas viiuldaja ning hiljem ka taliolümpiamängudel osalenud olümpiasportlane. Temast on dokumentaalfilm, kus ta väga selgelt tõdeb, et tal jäi lapsepõlv elamata, kuna ema survestas teda väga palju . Jah, ta saavutas tohutu edu ja oli fenomen, aga tagantjärele ta ise sellest väga midagi ei arva, sest üks oluline eluetapp jäi sellisel kujul elamata, nagu see lastel võiks olla .

Siin ongi lapsevanema roll eristada lapse enda tahet ja näidata talle ka muid võimalusi, ning ma arvan, et eriti oluline roll on haridusel . Nagu ma ütlesin, sport on ainult üks lühike eluperiood meie elukaarest . Meil on ikkagi olnud perioode, kus on öeldud, et haridus ei ole täna oluline – kui oled andekas, tuleb teha võimalikult vara kaks korda päevas trenni ja vaatame siis pärast, mis välja tuleb. Hariduse soodustamine lapsevanema ja treeneri poolt on väga oluline, sest ühtepidi arendab see last vaimselt mitmekülgseks ja teisalt näitab elus ka teisi võimalusi . Kui paneme kõik võimalused ühele kaardile, on võidu tõenäosus väike, nii et ma väga rõhutaksin hariduse tähtsust .

Toon enda näite: olin ülikooli viimastel kuudel lõputööd kirjutamas, viisid vargad mu arvuti ära . Kuna seal oli kogu lõputöö ja lõpetamiseni jäi väga vähe aega, olin juba natuke käega löömas, et jätan lõpetamise järgmisse semestrisse . Aga mu lähedasemad kamraadid Raul ja Aadu ütlesid: "Kuule, ei, pole mingit asja, et me jätame selle tegemata – lähed räägid rektoriga, küsid pikendust ja räägid põhjendused ära." Nad aitasid tekstid taastada ja mul on väga hea meel, et ma käega ei löönud . Inimesed on võimelised sulle vajadusel vastu tulema ja sind aitama . Õigel ajal asjade ära tegemine on päris oluline, sest kui täna lööme käega, lööme ka järgmine kord, ja see võib saada normaalsuseks.

Olümpiamängudega seoses on väidetud ka seda, et medalid ei olegi tegelikult tähtsad – oluline pole mitte võit, vaid osavõtt. Ka Kersti Kaljulaid on öelnud, et medalid polegi tähtsad – on see ikka nii?

Ma arvan, et see, millises võtmes Kersti seda ütles, on tänasel hetkel kindlasti kuidagi kontekstist välja rebitud. Jah, medal iga hinnaga tõesti võib-olla ei ole oluline, kui sellele järgneb pärast sügav depressioon või elu on vaimselt või füüsiliselt väga pikalt häiritud, siis tuleb võib-olla küsida, kas see oli seda kõike väärt.

Aga sport on ikkagi võidu ja medalite peale. Väikse rahvana on meie jaoks väga oluline, et me oleme olümpiamängudel pildis ja medalitabelis. Hoolimata sellest, et vaid iga maailmas sündiv 12 000. inimene on eestlane ja meie väljavaated medalile jõuda on tegelikult väga väikesed, on meie ootused olümpiamängude puhul ikka sellised, et Eesti võiks vähemalt paar medalit võita. Ma arvan, et me oleme ikkagi päris tublid, et medalitabelisse murrame ja meil on sportlasi, kes tahavad ennast teostada ning suudavad tippkonkurentsis läbi lüüa.

Miks tippsporti tänapäeva maailmas enam üldse vaja on?

Kuigi maailm on muutumises, on põhjused oma olemuselt jäänud samaks: rahvuslik uhkus ja identiteet. See on meile kui väiksele rahvale väga oluline, aga meenutades paari aasta taguseid Pariisi olümpiamänge, läksid ka suurriigi puhul Léon Marchandi (Prantsusmaa ujuja-Toim.) vägiteod basseinis kogu rahvale väga korda. Kergejõustikustaadionil kadus fookus toimuvalt ja kõik vaatasid telefonidest Marchandi finaalujumist, mis näitab, et rahvuslik uhkus on ka suurriikide puhul väga tähtis.

Endiselt on olulised ka inspiratsioon ja eeskuju – tippsportlased inspireerivad ja mõjutavad noori väga paljuski ning see pole kuhugi kadunud. Samuti ei saa unustada majanduslikku mõju: suured tiitlivõistlused genereerivad väga palju tulu ja erinevad kommertsliigad toimetavadki turunduslikul eesmärgil, olles loodud raha genereerimiseks. Lisaks on sport väga tihti teerajaja innovatsioonis ja teadustöös. Spordi innovatsioonist sünnivad seadmed ja metoodikad, mis jõuavad ühel hetkel ka rahvameditsiinini. Muidugi ei saa kõrvale jätta ka emotsiooni ja meelelahutust, mis on paratamatult spordi väga oluline osa.

Kui ärist rääkida, siis mulle tundub näiteks jalgpallureid vaadates, kelle kõigil on oma hind – neid ostetakse ja müüakse ühest klubist teise... kas see ei ole natukene omamoodi orjapidamine?

Jaa, siin on erinevaid näiteid lepingutest, kus keegi on tõesti tahte vastaselt üle müüdud. Selgub, et kui veel eile esindasid ühe klubi või linna meeskonda, siis täna antakse pihku lennupiletid, hoolimata sellest, et ostsid sinna esimesse kohta võib-olla kaks päeva tagasi uhke häärberi. Tuleb kõik maha jätta ja teise kohta minna.

See on äriline pool ja need numbrid on tõesti kolossaalsed. Kui räägime NBA korvpalluritest, kelle aastalepingud on suurusjärgus 50 miljonit, või jalgpalluritest, kelle eest käiakse välja 200 miljonit, siis me tegelikult ei hooma seda kõike. Samas me näeme, et hind, mida mõni võistkond mängija eest välja käib, suudetakse paari päevaga näiteks särgimüügist tagasi teenida. See on äri. Ma arvan, et sportlased, kes selles osalevad, teavad, et see on asja hind, ja nad on sellega harjunud.

Kas pole ohtu, et kui klubid omavahel võistlevad, võidab lõpuks ikkagi rikkam? On tulnud välja igasuguseid asju.

Kindlasti on näiteid superklubidest, kuhu on võetud väga palju superstaare. Õnneks on sport ennustamatu – pall on ümmargune ja pall ei valeta. Hoolimata pingutustest ei pruugi sellised superklubid tegelikult edu saavutada, sest pallimängus ei tähenda viie või kümne parima mängija ühte võistkonda panemine, et nad kõige paremini kokku mängiksid.

Rääkimata sellest, milline on üldine tiimi õhustik, treener versus mängijad ja kogu personal – ka väiksematel klubidel on võimalused. See on alati hea vaatemäng ja spordi võlu, kui Taaveti-Koljati võitluses just nõrgem võidab. Alati ei võida tugevam või rahakam ning see on üks põhjus, miks sporti üldse vaadatakse.

 Laiemalt üritavad profiliigad seda teatavate eelarvepiirangutega ka natukene reguleerida. Seda tehakse selleks, et ei tuleks rikkad Araabia ärimehed, kes hoolimata klubi teenitud tulust lihtsalt peale maksavad, sest nende jaoks on karikas kõige tähtsam.

Mulle tundub, et olümpiamängudel on kaks etappi: üks on päris mängud, kus sportlastele riputatakse medalid kaela, ja teine on varjulisem, kus tulevad välja dopingujuhtumid ja medalid jaotatakse ümber. Kas saame same tänapäevases maailmas üldse enam loota, et on olemas aus sport?

Mina siiralt usun, et aus sport on olemas. Kui vaatame, mis on viimasel ajal selles vallas juhtunud, siis viimaste olümpiamängude valguses ei meenu väga palju positiivseid dopinguproove. Tõesti, mingil perioodil tundus nii, et läksid mingid aastad mööda, selgusid jälle uued molekulid ja olümpiamedalid jagati ringi.

Näiteks Milano-Cortina mängudel oli mõnigi tseremoonia, kus jagati ringi Sotši medaleid. Seda muidugi on, aga mulle tundub, et suures pildis on asi kuidagi normaliseerunud.

Selge see, et innovatsioon käib spordiga kaasas ja otsitakse erinevaid võimalusi, kuidas tehnoloogia abil astuda veel üks samm – kuidas teha paremaid rekordeid ning teha asju kiiremini ja tugevamini. Aga minu veendumus on, et aus sport on võimalik, seda enam, et sport ei ole ainult füüsiline võimekus, vaid seal mängib väga tihti rolli ka mentaalne pool. Seda on kõrvaliste vahenditega väga raske saavutada, sest see nõuab pigem isiklikku tööd iseenda ja oma tahtega.

Kas tippsportlane on ilmtingimata tapjainstinktiga inimene?

Ei pruugi olla, ma arvan, et on nii ühtesid kui teisi. Kui me võtame siin värvikamaid näiteid, siis näiteks Michael Jordani (USA korvpallur-Toim.) jaoks oli võit kõik. Ei olnud vahet, kas see oli "staff'i" liikmetega mündimäng vastu seina või väljakul vastasvõistkond ja mõni konkreetne superstaar. See sõltub väga sportlasest. Mõni teeb ainult oma asja ja kui see annab talle esikoha, siis ta rahuldub sellega. Mõne jaoks on aga just vastandumine see A ja O, mis teda käivitab.

Asi, mis ärritab, eriti praegu sõja ajal, on maailmapoliitika trügimine sporti. FIFA president andis rahupreemia USA presidendile Donald Trumpile. Mismoodi sportlased seda vaatavad?

Ma arvan, et sportlased seda kuidagi heaks ei kiida. Meile on ju räägitud aastakümneid, et sport ja poliitika peavad olema eraldi, aga täna me näeme, et need on rohkem põimunud, kui kunagi varem. Eriti praeguses sõjaolukorras, kus me räägime agressorriikide sportlaste osalemisest, on see teema väga terav. Sellised žestid, kus spordijuhid sekkuvad suurde poliitikasse, tekitavad sportlastes pigem nõutust.

Aga noh, nagu me teame oli Trumpil ju suur soov saada Nobeli rahupreemia.

Kas te ei ole mõelnud, et võiks oma olümpiakulla Donald Trumpile pakkuda?

Ei ole.

Olümpiamängudega seoses peaksid ju kahurid vaikima. See ei ole enam ammu nii. Kas see tähendab, et mingis mõttes on olümpiamängud oma tähtsust kaotanud?

Kui tuleme nüüd Ukraina ja Venemaa konflikti juurde, siis algselt, kui see kõik juhtus, oli ROK-i seisukoht, et miks siis see konflikt on teistsugune, kui need teised, mis maailmas toimuvad, sõjalisi konflikte on ju tegelikult väga palju.
Juba Pekingi 2008. aasta olümpia ajal, kui Venemaa ju ründas Gruusiat... ega jah, see, mis kunagi antiikolümpia ajal toimus, täna enam ei kehti, kahurid ei vaiki.

Ja me näeme, et Venemaa sportlased trügivad suurvõistlustele tagasi ja neid ka oodatakse seal. Miks see nii on? Kas  venelasteta pole piisavalt konkurentsi?

Üks on kindlasti see, et, Vene isikutel, Vene rahal, on väga suur mõju erinevatele rahvusvahelistele spordialaliitudele. Enne sõda mängisid nad neis väga suurt rolli. Mõni oli president, mõni oli suur toetaja ja need inimesed pole kuhugi kadunud.
Ja kui me vaatame uut ROK-i presidenti Kirsty Coventry´d, siis tema väga selgelt on kogu selle sõjalise poole viinud sellise väga kitsa vaate peale ja öelnud, et ROK-i asi on esindada sportlase vaadet ja sellest tulenevalt on kõik sportlased ikkagi olümpiamängudele oodatud, hoolimata sellest, et kas nende riik on sõjas või mitte.

Ja ta ise on ka väiksest riigist pärit (Zimbabwest-Toim.), kus samamoodi on toimunud sõjalised konfliktid ja see ongi selline hästi-hästi suur dilemma, et kuidas sellele kõigele otsa vaadata. Meie jaoks on see muidugi väga-väga valus, et nii mitmedki võistlused, rahvusvahelised võistlused, mis ühtepidi oleksid võinud tulla siia meie regiooni, meie ütleme aga, et me teatud sportlasi vastu ei võta ja siis näemegi, kuidas neid võetakse vastu ma ei tea, näiteks Prantsusmaal, Itaalias, kus needsamad võistlused tehakse ära ja polegi nagu probleemi.

Olümpiamängud on muutunud ka selles mõttes, et mõned alad on kadunud ja asemele on tekkinud uued. Kas ma saan õigesti aru, et ohus on ka kettaheide?

Eks siin selliseid erinevaid spekulatsioone on kogu aeg, et kuidas programmi ümber teha.

Otseselt vist kettaheitest pole räägitud, aga tõesti kuulitõukest on räägitud, on erinevates hüppealadest räägitud. Mina arvan, et kui me räägime klassikalistest aladest, siis siin on kindlasti suur vastutus rahvusvahelistel alaliitudel. Kui mõni ala tundub nende vaatest võib-olla mitte nii atraktiivne, siis on see nende asi seda formaati kuidagi täiendada või täiustada, et oleks atraktiivne.

Näiteks, kui me räägime kergejõustikust, siis kergejõustiku fenomen on alati olnud see, et ta on väga selgelt mõõdetav, me ei anna tehnika eest hindeid. Aga eks maailm muutub ja tahetakse ikkagi kiiret vaatemängu. Ja asjad, mis võib-olla võtsid varem mitu päeva aega, need enam hästi olümpiaprogrammi ei mahu.

Mis on uued alad olümpial, mida näiteks teie vaatate sedasi väikese imestusega?

Kõikidel tulevastel olümpiamängudel saab olema, ütleme siis võib-olla kolm-neli sellist uut spordiala, mis ei ole ajalooliselt olümpiaprogrammi kuulunud. Aga kuna nad on seal regioonis väga suure kaaluga, siis võetakse nad programmi vähemalt ühekordselt. Me kõik mäletame Pariisi olümpial seda kuulsat breiktantsu näidet, mis väga palju sotsiaalmeedias tähelepanu püüdis.
Tegelikult on spordialasid, mis vajavadki võimalust ja me teame, et kogu see olümpiamudel on ju ikkagi väga selgelt üles ehitatud sellele, et genereerida raha, mille toel rahvusvahelised alaliidud saavad oma erinevaid tiitlivõistlusi korraldada. See solidaarsusmudel, mis on paljuski olümpiamängude aluseks, võimaldab meil vältida jalgpallile omast kommertsmudelit. Ja tänu sellele saavad noored sportlased proovida tippujõudmist paljudel erinevatel aladel.

Kui inimesed tahavad aina enam meelelahutust, siis kas ei võiks olümpiaalaks pakkuda naiste kandmist?

Naiste kandmine on ju tegelikult väga raske ala. Olles ise seda ala kõrvalt näinud, et kui siis mees on finišeerinud, olles endast kõik rajale jätnud, heidab oma kaasa sinna finiši ruudustikku vastu maad... hoolimata sellest, et see kaasa kannab kiivrit, see maandumine ei ole kõige meeldivam vaatepilt.

Aga usun jah, et sellised uued formaadid kindlasti tähelepanu püüavad, nad on saanud väga vaadatavaks, nagu ka näiteks ronimine, mis oli viimastel mängudel. See on ju väga atraktiivne ala, kus väga lühikese aja jooksul toimub väga-väga palju.

Aina vabamaks muutuvas maailmas tolereerime erinevaid inimesi enda ümber, mis on minu meelest väga tore, kuid spordis on tekkinud ka täiesti õigustatud küsimus, kes on siis ikkagi mees, kes naine?

See oli väga pikalt diskussiooniks ja mingil hetkel isegi tundus, et asi ei pruugi saada sellist õiglast lõppu. Aga kes on viimaste päevade uudiseid jälginud, see teab, et õnneks tuli see uudis ära, mis siis ikkagi sätestas selle, et mees on mees ja naine on naine ja Los Angelese olümpiamängudel enam selliseid olukordi ei tule, kus naissportlased peavad olema mures, et nendega koos võistleb endine mees. Naiste kategoorias, eriti just jõualadel, on väga keeruline naisssuguharmoonidega mehe vastu saada. Aga algselt jah, üritati siin neid hormoone reguleerida erinevate ravimitega.

Tänaseks on väga selgelt välja töötatud sootest, mis tehakse korra elus ja ma arvan, et see oli Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt kindlasti üks viimaste päevade olulisemaid ja märgilisemaid otsuseid. Edasipidi saavad kõik need noored naised, kes sporti teevad, tunda ennast kindlalt teades, et nad ikkagi võistlevad omasugustega.

Aga kas ei peaks võimaldama ka mänge, kus kõik ongi lubatud. Et võidki kasutada dopingut, loksutada hormoone, nii nagu tahad, teha kõike, mida välja oskad mõelda. Saaksime selles laborite ja inimeste võistluses teada, milleks me siis tegelikult võimelised oleme?

Ma saan aru, et sellised võistlused on vist lähitulevikus tulemas, nime ei mäleta, jään selle võlgu.
 Aga põhimõtteliselt tõesti, selliseid dopingumängud on olemas, ka mitmed tippsportlased on teatanud, et nad on sellega ühinenud ja panevad kõik oma oskused mängu pluss siis kõik see, mis sealt nendest abivahenditest tuleb. Eks me saame näha.

Aga dopingureeglid on ju kehtestatud ikkagi väga selgelt inimese enda kaitseks. Kui piire pole, on kahju tervisele väga-väga suur. Ja me ju näeme neid endisi Nõukogude Liidu või Ida-Saksa sportlasi, kes mitte just väga vanadena juba lahkuvad või maadlevad paljude erinevate terviseprobleemidega.

Kui palju üks noor sportlane, kellel on medalid silme ees, üldse mõtleb selle peale, mis tema tervisest kahekümne aasta pärast saab?

Ma loodan, et mõtleb. Minul oli selles mõttes oma mehhaanik Indrek Tustit (füsioterapeut ja treener-Toim.), kes 2006 minu kõrvale tuli ja mu keha eest hoolitses. Selge see, et kui me võtame noore inimese, siis väga tihti ei oska ta võib-olla seda suurt tervikut näha.

Et mäletan minagi neid küsimusi, et miks on vaja nii palju soendust teha, miks on vaja venitada, miks on vaja mingisuguseid selliseid ebamugavaid harjutusi teha, mis tundub, et minu põhiala kuidagi ei mõjuta. Mingil perioodil tundus see väga tüütu, aga enamus sportlasi, kes saavad natukene vanemaks ja on oma karjääri teises pooles, hakkavad väga väärtustama seda, milline nende kehaline ja vaimne konditsioon on. Mitte et ma elaksin nagu päeva või nädala või aasta korraga, vaid ma tegelikult vaatan ikkagi pikalt ette.

Kas te ei arva, et Eesti võiks olla esimene riik maailmas, mis tippspordist loobub? Teeme selle asemel palju rahvasporti.

Pigem mitte. Ma arvan, et tippsport, nagu me siin ennist rääkisime, on ühe riigi jaoks ikka väga oluline, vahet pole, on see suur või väike riik. Ja ma loodan, et meie lastevanemad, treenerid on teadlikumad ja mõistavad, milline vastutus nende õlgadel on, kui nad igapäevaselt meie noorte inimestega toimetavad. Kui väärtused on õiges kohas, siis ma arvan, et tippsport on väga-väga teretulnud valdkond, millele kaasa elada ja kus ka enda võimed proovile panna.